Saturday, May 24, 2014

Jõgi ja meri

Kohe pastoraadi aia taga, natuke mäest alla joosta, voolab kärestikuline jääkülma veega jõgi. Ujuda seal ei saa, ainult jalgupidi sulistada, aga kivid on selleks liiga libedad. Võid kõige täiega vette plärtsatada ja läbimärjaks saada. Vanaemale ei meeldi, kui Eliisabet üksi jõe ääres käib. Tüdruk aga tahaks veevulinat kuulata. See on nagu muusika. Vahel lipsab kivide vahel mõni kalagi, veetaimed hõljutavad oma lehti ja mets vaikib. Aga selles vaikuses kostub linnulaulu. See on ka nagu muusika. Ja muusikat see väike tüdruk armastab. Tal on jõest juba üks klaveripala tehtud. Just selline sulisev muusika, milles on kuulda ka päikesesillerdust veepinnal.
Meri on hoopis teistsugune. Mereni on paar kilomeetrit ja seal käivad nad alati kahekesi koos. Vanaema ja Eliisabet. Algul lähevad mööda maanteed ja siis keeravad väiksele metsateele, kus on muidu varjuline, aga üks mändidealune koht on alati päikesest tulikuumaks köetud. Seal lõhnab männivaigust. Liivasel rajal on nii palju käbisid, et paljajalu oleks valus astuda. Käbide vahel sibab ringi mustmiljon sipelgat, kes oma toimetusi teevad ja sipelgaasju ajavad. See on Eliisabeti üks lemmikkohtadest. Vanaemale meeldib ka seal.
Merel on liivarand, aga sügavaks läheb kiiresti. Vanaema on jälle pidevalt mures ning valvel, et tüdrukuga midagi ei juhtuks. Eliisabet tahab kauem vees olla. Siis ei saa vanaema rahulikult kuuma liiva peal lamada, vaid peab ikka kogu aeg jälgima, et tüdruku peanupp paistaks.
Meri on ka muusika. Tema vaikne lainteloks või siis tormi vali hääl. Tormi ajal käivad Eliisabet ja vanaema kindlasti mere ääres. Väga suure tormiga muidugi mitte. Siis on ohtlik.
„Kumb sulle rohkem meeldib, kas meri või jõgi?“ küsib Eliisabet vanaemalt.
„Ma ei teagi nii äkki vastata. Mõlemal on oma võlud. Jõgi on lähedal ja hea on tema vulinat kuulata ja voolamist vaadata. Meres on jälle tore ujuda ja tormi ajal on meri nii võimas ja hirmutav. Kumb sulle rohkem meeldib?“
„Mõlemad. Aga ma kardan neid ka natuke. Et võin ära uppuda.“
„Kui sa ise ettevaatlik oled, siis ei pea kartma. Sellepärast ma ei tahagi, et sa üksi jõe või mere äärde lähed. Saad aru?“
„Saan, vanaema.“
Tegelikult on olemas ka üks salajane ühing – Tormiklubi. Sinna kuuluvad kolm liiget: vanaema, Eliisabet ja Johannes. See tekkis nii, et kord, kui vanaema ja Eliisabet hakkasid tormise mere äärde minema, tuli just Johannes neile veisesinki tooma. Ta tahtis ka kaasa. Siis vanaema helistas Johannese emale ja saadigi luba. Tormiklubi tegutseb tavaliselt sügisesel, talvisel ja kevadisel koolivaheajal, kui torm on. Mõnikord pole ka ja siis jääb üritus ära. Seekord saadi aga osa augustitormist ja see oli päris võimas.
Ühel õhtul telerist ilmateadet vaadates, lausus Eliisabet mõtlikult: „Mulle tundub, et homme on klubiüritus.“
„Ilmselt küll,“ arvas ka vanaema. Ta ei jõudnud veel lõpetada, kui Eliisabeti vana klahvidega mobiiltelefon helises.
„Johannes,“ vastas Eliisabet vanaema küsivale pilgule.
„Jah, Johannes, räägi!“
„Mulle tundub, et homme on Tormiklubi. Mis teie arvate?“
„Just sedasama rääkisimegi vanaemaga praegu.“
„Selge, siis homme. Vaatame ja lepime siis kellaaja kokku.“
„Olgu.Tšau!“
„Tšau!“

„Tuleb siis tormiks valmistuda,“ lausus vanaema otsustavalt.

No comments:

Post a Comment