Tuesday, May 27, 2014

Ema ja isa

„Mis kell on?“ hõikab Eliisabet kõõki, kus ta kuuleb vanaema toimetamas.
„Kümme juba! Sa istusid eile nii kaua arvuti taga, aga ma ei hakanud keelama ka. Ju sul oli tarvis kirjutada. Ja ma ei hakanud sind äratama. Et las laps puhkab välja. Viimane päev ju täna. Mis kell sa magama läksid?“
„Kaksteist vist. Kas ema on helistanud?“
„Helistas. Hakkavad sõitma. Ma hakkan lõunasööki sättima. Tule võta endale midagi süüa.“
„Ma tahan jogurtit.“
„No võta! Koorejogurt mangoga. Sobib?“
„Mmmm...sobib!“
Eliisabet tuleb oma roosas bidžaamas ja otsib külmutuskapist jogurti.
„Hambapesu?“
„Mmmm...pärast...“
„Olgu.“
Vanaema on täna nii lahke ja natuke kurb. Ta on alati lahke, aga täna ta on teistmoodi lahke, sest täna läheb Eliisabet ju ära. Eliisabet kerib jalad toolil pepu alla. Vanaema ei ütle midagi. Muidu talle ei meeldi, kui Eliisabet nii istub.
Vanaema puhastab juurvilju – kartuleid, porgandeid, kaalikaid, pastinaaki. Kapsas on juba peeneks lõigatud.
„Kas sa teed lihaga või teed võiga?“
„Lihaga ikka! Isa tuleb ju! Võiga teeme siis, kui mehi pole.“
„Sibulat ka paned?“
„Muidugi. Sa ei taha sibulaga või?“
„Tahan ikka. Ma niisama küsisin.“
Ühepajatoit on Eliisabeti lemmik. Ema seda eriti tihti ei tee.
„Ma vaatan, kuidas sa teed, siis oskan linnas ise ka teha.“
„Ega siin pole midagi keerulist. Paned kõik potti ja lased podiseda. Kas sulle meeldib, kui on krõmpsum või pehme?“
„Tegelikult mulle meeldib, kui kõik on hästi pehmeks lödiks läinud.“
„Mulle meeldis ka lapsepõlves selline. Minu vanaema tegi sellist ühepajatoitu ja ta ütles selle kohta muhedik.“
„Muhedik. Miks just muhedik?“
„Ei tea. Võib-olla sellepärast, et kõik oli nii muhedalt pehme. Aga ma täna nii lödiks ei julge teha. Isale ei maitse lödi, ma tean.“
„Isale maitseb ainult liha.“
„Mehed tahavad jah liha. Oota, ma teen hoopis nii, et juurviljad eraldi võiga ja liha küpsetan juurde. Just. Hea, et me hakkasime rääkima ja mul see mõte tuli. Kas sa mul õunu aitad lõigata koogi jaoks?“
„Muidugi. Ma lähen nüüd hambapessu ja panen riidesse.“
„Ja pane niimoodi riidesse, et ema rahule jääks.“
„Ma panen tema ostetud riided, siis jääb.“
Eliisabetil on ema ja isaga mingi värk. Vanemad ja laps on lihtsalt nii erinevast puust, et Eliisabet on küsinud: „Kas te olete mu lapsendanud?“
Oleksite te vaid ema ja isa nägu näinud! Eliisabetile tundus, et nende silmad kukuvad kohe peast välja ja veerevad kapi alla. Muidugi ei ole ta lapsendatud. Vanaema oleks ju rääkinud. Lihtsalt ema ja isa elavad oma elu ja Eliisabet oma elu. Nad saavad koos päris hästi hakkama, aga sellist lähedust, nagu vanaemaga, pole kunagi.
Vahel Eliisabet kadestab oma pinginaabrit Kellit, kellel on nii noor ja lõbus ema. Kelli ja ta ema kallistavad kogu aeg. Eliisabet oma emaga ainult vahel. Vanaemaga aga väga tihti.
Eliisabeti arvates on ema ja isa vahel nii lapsikud. Siis, kui nad tülitsevad millegi pärast. Siis ütleb Eliisabet:
„Pole mõtet sääsest elevanti teha. Ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt, kui seda keedetakse. Mõtelge järele ja rääkige sellest homme.“
Siis ta näeb oma ema ja isa silmades jälle seda imelikku pilku ja korraks on tunne, et need pole mitte ta ema ja isa, vaid ta lapsed.
Ükskord Eliisabet kuulis ema ütlevat:
„Ta on kas üks väga vana hing või on lihtsalt teiselt planeedilt. Ta on olnud alati väike vanainimene. Elutark ja varaküps. Hirmu ajab kohe vahel peale.“
Eliisabet sai aru küll, et see tema kohta käis.
Ja nüüd nad varsti tulevad. Eliisabet ootab neid väga. Nad on ju tema ema ja isa. Mõnel tema klassis pole üldse isa või elab ta hoopis teise pere juures. Ja Joonasel pole ema. Ema läks lihtsalt ära. Joonas elab isa ja vanaemaga. Eliisabetil on ema, isa ja vanaema. Ainult, et vanaema on kõige lähedasem, temaga on kõige parem olla. Ja vanatädidega kirikus on tore olla. Nende jutud on Eliisabetile huvitavad. Eriti, kui nad räägivad vanast ajast.
Pool üks keerab helehall Volkswagen Passat pastoraadi ette ja peatub.
„Emme! Issi!“ kargab Eliisabet trepil. Vanaema naerab ja imestab. Tavaliselt ütleb Eliisabet ikka ema ja isa.
„Noh, tere, kullakesed!“ kallistavad kõik läbisegi.
Ema on nii ilus ja lõhnab nii hästi. Isa on ka ilus ja lõhnab hästi. Mõlemal on heledad teksad ja valged särgid. Eliisabetil on ema ostetud lillelised retuusid ja roosa lühike kleidike. Vanaema on veel eriti ilus. Tal on seljas pikk helekollane pisikese helesinise lillemustriga kleit, millel on mõlemal pool lõhikud. Neli rõõmsat ja ilusat ning pruuniks päevitunud inimest.
„Mmmm....tunnen liha lõhna,“ tõmbab isa ninaga. „Olen näljane nagu hunt!“
„Ma olen ka näljane nagu hunt,“ ei jää ema alla.
„Lähme sööma, näljane hundikari!“ kutsub vanaema.
„Ma olen kümnenda klassi klassijuhataja,“ kaebleb ema ühepajatoitu süües.
„Palju õnne!“ naerab vanaema. „Jumal tänatud, et mina olen ammu pensionil. Ärge mulle midagi koolist rääkige!“
„Ärge mulle ka rääkige,“ lisab Eliisabet.
„Noh, mis on, ei taha kooli minna või? Mingi nohik oled või?“ narritab isa.
„Lähen, lähen,“ lubab Eliisabet.
„Teil on muidugi hea naerda, teid arenguvestlused ei puuduta,“ on ema nagu isegi pisut solvunud.
„Mind ikka puudutavad,“ arvab Eliisabet.
„Sa käid ühel arenguvestlusel, aga mul on neid kakskümmend neli!!! Tunde on ka kakskümmend neli.“
„Väga õige, ööpäevas on tõesti kakskümmend neli tundi,“ on isa vaimukas.
„Hahaha, kui teravmeelne ja teravkeelne,“ pillub ema juba sädemeid.
„Lihtsalt oivaline liha, armas ämm,“ teeb isa teist juttu ja tõstab endale veel ühe piraka lihatüki.
Vanaema naeratab. Tal on alati hea meel, kui keegi tema valmistatud toitu kiidab. Kellel poleks?
„Käime pärast sööki mere ääres,“ paneb ta ette. „Vesi on veel ehk soe. Siis pakite padajänni auto peale ja aidaa! Tahate ikka juurikaid ja õunu ja moose ja mahla?“
Ema ja isa noogutavad, neil on suu ühepajatoitu täis.
Õunakook on ka nii maitsev, sest vanaema pudistas selle üle martsipanitükikestega. Emale tuletab see tema lemmikõunasorti meelde, mille nimi on ka Martsipan.
„Kas Martsipan kandis sel aastal?“ on ta hirmus elevil ja tahab kohe õue joosta.
„Kandis, kandis, tütreke. Ära jookse kuhugi. Vaata, õunad on seal kapi peal,“ keelab vanaema.
Ema lööb ilmatusuurele juba klaariks läinud roosale triibikule oma säravvalged hambad halastamatult sisse ja mõmiseb mõnust.
„Täielik õunahoolik,“ ohkab isa.
„Kes räägib?“pööritab ema oma meigitud silmi. „Lihasööja. Kiskja. Sa olid eelmises elus raudselt hunt.“
„Aga ma söön juurvilju ka!“ lööb isa oma trumbid lauale. „Ja igasuguseid toorsalateid. Mõni mees ei võta neid suu sissegi. Mu boss näiteks ütleb, et ega ta küülik ole, et rohtu peaks sööma. Eriti ei salli ta varssellerit. Ütleb, et see on Vanapagana rabarber. Kui Vanajumal rabarberi tegi, tahtis Vanapagan ka teha, aga välja tuli seller.“
Kõik naeravad ja meenutavad sarnast lugu ööbiku ja kärnkonnaga.
„Issand, kui mul see koolistress nüüd pihta hakkab, siis ma söön end jälle  paksuks. Siis tuleb selline magusaisu. Muudkui parandan töid ja mugin aga šokolaadi,“ jätkab ema toiduteemat.
„Praegu oled küll nii sale, tütreke!“
„Praegu olen jah, sest kool pole veel pihta hakanud. Aga ainult mõni päev on veel jäänud! Appi! Aga rohkem me täna sel teemal ei räägi. Kõik. Teema lukus. Lähme mere äärde!“
Nad võtavad kuivatusrätikud ja hakkavad minema. Ikka alguses mööda maanteed ja siis metsa vahele. Kuum koht pole enam nii kuum. Sügis tuleb ju. Esimene öökülmgi oli ära.
„Kohe paha meele teeb, kui see öökülm nii vara käib. Võtab mul kõik lilled ära ja siis on veel kaua ilus ja soe, aga midagi ei õitse enam,“ võtab vanaema teema üles.
„Aga, vanaema, mõned lilled kannatavad ju külma ka. Need kõrged astrid ja kukeharjad. Ja varsti lähevad juba lehed värviliseks,“ lohutab Eliisabet.
„Pihlakad juba punased,“ näitab isa.
Ongi. Tähendab, et sügis tuleb. Lapsed kooli ja linnud lõunamaale. Kalendri järgi on aga veel ju suvi ja praegu minnakse ujuma. Mida lähemale merele, seda kahtlevamaks seltskond muutub.
„Ei tea, kas see vesi ikka on nii soe?“
„Küllap on.“
„Ei tea midagi.“
„Proovime alguses varbaga.“
„Kui sa niimoodi varbaotsaga proovima hakkad, siis löödki vedelaks ja tundubki külm. Tuleb ikka kohe joonelt sisse minna. Eks siis ole tunda, kas on külm või soe.“
„Teeme nii, et keegi alt ära ei hüppa. Kui tulime, siis läheme ka vette! Muidu on ka naljakas. Nii äpud me nüüd ka pole.“
„Uuuh, appi, aaa...!“
Viimaks on kogu see lärmakas ja vaidlev seltskond vees ja kui kord juba end vette kastad, siis polegi enam külm. Viimane suplus sel suvel. Tore, et sai ikka ära tehtud. Nüüd kaldale ja kuivaks!
„Hea, et ikka läksime!“
„Oi, ma kahetseks, kui oleksin põnnama löönud!“
„Ma ka!“
„Tegelikult oli ikka nii mõnus, aga nüüd jooksuga. Kes jõuab esimesena selle männini?“
No kes jõuab? Loomulikult isa. Eliisabet teine, ema kolmas ja vanaema neljas.
„Äärepealt oleksin pronksi saanud, napilt jäin esikolmikust välja,“ hingeldab vanaema.
„Naiste arvestuses saidki ju pronksi, vanaema. Isa ei loe. Ta saab lihtsalt oma meeste kulla ja meie oleme esikolmikus. Lihtne.“
Kõigil on soe ja lõbus, kuigi vanaemal ja Eliisabetil on kusagil hästi sügaval ka natuke kurb. Nemad lähevad ju täna lahku.
„Istume veel ja joome natuke meega teed,“pakub vanaema. „Mul jäi kurk justkui valusaks. Vanasti olin kõva igailmaujuja, aga nüüd vist enam ei kannata.“
„Kelle käest sa mett saad, ema? Kas ikka Aadu käest?“
„Ikka Aadu käest ja Johannese pere käest ka. Ma olen kõvasti meetatud,“ naerab vanaema.
„Kui vana see Aadu juba on?“
„Kaheksakümmend viis sai jaanipäeval. Suur pidu oli meil siin pastoraadis.“
„Jaanipäeval sündinud, aga nimeks on hoopis Aadu? Ikka Jaan peaks olema,“ teeb isa seadust.
„Hahaha...naljakas,“ pööritab ema silmi ja küsib vanaemalt: „Ikka lööb kella?“
„Ikka.“
Aadu mesilaste mesi on kõige parem mesi maailmas. Johannes oma ka. Sellega on kõik nõus. Juuakse pärnaõieteed ja ollakse vaiksed. Igal oma mõtted.
„Kas keegi pretendeerib viimasele koogitükile või ma pistan selle nüüd nahka?“ küsib isa.
„Pista nahka!“ vastavad kõik kolm korraga ja purskavad siis naerma. Tõesti naljakas. Kõik ühest suust.
„Ega pidu ei parane, kui võõrad ei vähene. Külalised on kaks korda head – tulles ja minnes,“ vaimutseb isa ja soovitab hakata säädima. See tähendab, et ennast valmis seadma.
„Kas sul on asjad pakitud, Eliisabet?“
On. Kõik on kotis.
Vanaemal on ka kõik kastid ja kotid valmis. Isal pole muud, kui aga pagasiruum täis toppida.
„Pakid paneme vööri!“ tsiteerib ema eesti filmiklassikat.
Kõik naeravad, sest nad on seda filmi näinud. Tuntud lause pärineb filmist „Mehed ei nuta“.
„Ja vaadake, et te siis sööte ka neid asju,“ on vanaema murelik. Ta ei taha, et tema kasvatatu-valmistatu niisama ära visataks.
„Mina vaatan,“ lubab Eliisabet.
„Ja nüüd see kurb lahkumishetk, armas ämm,“ vaimutseb isa jälle ning kallistab vanaema.
„Aitäh, emme!“ ütleb ema ja kallistab ka vanaema.
„Nägemiseni, vanaema!“ ütleb Eliisabet ja kallistab ka vanaema.
Nüüd on vanaema ära kallistatud.
„Helistage, kui koju jõuate!“
„Helistame!“
Kõlab kolm uksepauku ja kolm kätt lehvitavad vanaemale. Tegelikult neli, sest Eliisabet lehvitab kahe käega. Helehall Volkswagen Passat stardib pastoraadi eest, pöörab maanteele ja kaob peagi käänaku taha.

Nii. Läinud. Ühepajatoit ja õunakook söödud, nõudki juba pestud. Vanaema istub nukralt köögilaua ääres ja mõtleb suvest ning Eliisabetist. Siis meenub talle, et tüdruk jättis talle midagi ju arvutisse lugeda. Vanaema läheb oma vana päevinäinud arvuti juurde ja klõpsab lahti „Eliisabeti asjad“ ning hakkab lugema.

No comments:

Post a Comment