Tuesday, May 13, 2014

Eliisabet

Eliisabet on ise ka rahul ja rõõmus, kui laulda saab ja kui seda kuuldakse. Praegu kuuldakse. Kirikutäis rahvast kuulab, mitte ainult need iagapühapäevased vanatädid. Seal all on veel Eliisabeti vanuseid lapsi, aga keegi nendest ei oska laulda nii, nagu Eliisabet oskab. Need alumised vaatavad ja kuulavad suu ammuli. Neil on küll imeilusad riided, aga Eliisabetil on imeilus hääl. Ja mitte ainult. Ta oskab ka kõikide kirikulaulude viise. Eliisabet teab küll, et uhkus on surmapatt. Vanaisa ütles seda. Eliisabet palub temalt mõttes andeks, sest praegu ta ei saa midagi parata, et on õnnelik ja uhke siin nii seistes ja lauldes.
Eliisabeti vanaisa oli just selle väikeses valge kiriku kirikuõpetaja. Oli. Nüüd on ta juba surnud. Või nagu vanaema ütleb - Jumala juures. Üheksa aastane Eliisabet on kirikus käinud kaheksa aastat oma elust. Siis, kui ta on vanaema-vanaisa hoida olnud. Kui ema ja isa pidid tööl käima, aga Eliisabet lasteaias olla ei tahtnud. Last polnud lihtsalt kuhugi panna. Nii toodi ta vanaema ja vanaisa juurde. Kui vanaisa läks jumalateenistust pidama ja vanaema orelit mängima, võeti väike Eliisabet kirikusse kaasa ja seal ta siis omatahtsi tegutses. Päris väiksena peamiselt roomas pinkide all, kui vanaisa jumalasõna kuulutas, vanaema orelit mängis ja vanatädid oma värisevate häältega laulsid.
Muidu elab Eliisabet linnas, kus ta ema on koolis inglise keele õpetaja ja isal on tähtis töö ühes tähtsas firmas, mis tegeleb... Appi! Eliisabet taipab ehmatusega, et ta ei teagi, millega ta isa täpselt tegeleb. Eliisabet ei ole endaga sugugi rahul.
„Ma uurin igatahes järele, mida ta täpsemalt seal töö juures teeb,“ lubab Eliisabet endale.
Õhtuti on ema oma koolitööst alati surmväsinud ja isa jõuab koju alles hilisõhtul. Eliisabet tuleb koolist, sööb natuke ja siis läheb kas muusikakooli või tantsutrenni. Vahel peab minema otse koolist. Siis polegi vahepeal aega süüa. Kui tüdruk koju jõuab, siis on vaja õppida ja klaverit harjutada. Peale selle meeldib Eliisabetile raamatuid lugeda. Just paberraamatuid. Paberraamat lõhnab ja teda saab käes hoida. E-lugerit saab ka käes hoida ja küllap on tal oma lõhngi, aga Eliisabetile meeldivad ikkagi paberraamatud. Ja kindlasti täiskasvanute omad. Need on palju huvitavamad. Ja kui millestki aru ei saagi, siis on alati võimalus guugeldada või vanaemalt küsida. Emalt või isalt ei maksa küsida, sest nad ehmatavad kohe ära. Ajavad silmad suureks ja hakkavad ise vastu küsima:
„Kust sa seda lugesid?“
„Kust sa sellise raamatu said?“
„Olete midagi kuulnud raamatukogudest või olete oma raamaturiiulisse vaadanud?“ küsib neilt siis Eliisabet, mille peale ema tavaliselt vastab: „Ära ole nii nipsakas!“
Arvutit Eliisabet eriti ei armasta. Feissbukikonto on tal küll. Eliisabet suhtleb vanaema ja Johannesega feissbukis. Aga nendest kõigist muudest internetikeskkondadest, kus tema  klassikaaslased suhtlevad, pole Eliisabetil õrna aimugi. Eliisabetti ei huvita see ja tal poleks aegagi.  Kuigi klassikaaslased naeravad, et feissbukis on ainult vanurid. Eliisabetil on veel meiliaadress ja see ongi kõik. E-kooli on vaja ka end iga päev sisse logida, et koduseid töid teada saada ja internetist on vaja referaatide jaoks materjali otsida. Kui Eliisabet midagi teada tahab, siis ta guugeldab küll, aga arvutimänge ei armasta. Ta on natuke erinev oma klassikaaslastest. Need kipuvad vahel narrima, et Eliisabet on nohik. See Eliisabetti ei ärrita ega solva. Tema teeb ikka nii, nagu tema tahab. Tegelikult vahel ikka ärritab ja solvab ka, aga tüdruk ei näita seda välja. Proovib tugev olla. Omaette nutab natuke ka ikka vahel. Koolis on tal kõik viied. Järelikult on kõik hästi, arvab ema. Tüdrukul on huvialad, ei istu pidevalt arvutis, on isa rahul. Aga mida tunneb või mõtleb väike tüdruk päriselt, seda nad ei tea.
Siiski. Nad saavad aru küll, et Eliisabet pole päris tavaline tüdruk. Vanematele meeldiks, kui ta oleks tavalisem, seltsivam, rõõmsam, rohkem teiste laste moodi. Aga Eliisabet on just selline, nagu ta on.
Nädalavahetustel käiakse perega kusagil autoga sõitmas, näitustel, muuseumides, restoranis söömas. Siis on jälle esmaspäev ja algab töö- ning koolikarussell. Tegelikult ootab Eliisabet väga suve ja koolivaheaegu, et maale vanaema juurde saada. Kui emal-isal pole aega autoga teda viia, siis sõidab Eliisabet üksi bussiga, kuigi nii väike laps üksi ei tohiks. Aga ta on juba ammu nii sõitnud. Sõita tuleb üle kahe tunni ja vanaema tuleb alati bussi vastu. Eliisabetile meeldib bussiga sõita. Vaadata kõike seda, mis bussiaknast mööda kihutab. Kõige ilusam on sügsel, kui puud on värvilised. Vihm meeldib ka ja lumetuisk. Lumetuisk on natuke ohtlik, siis võib buss lumme kinni jääda, aga õnneks pole seda veel kunagi juhtunud. Kõige hullem on aga libe tee. Seda Eliisabet küll kardab. Siiski on suur maantee, kus sõidab palju autosid, harva libe.
Terve suve veedab Eliisabet maal ja siis veel kolm koolivaheaega. Nädalavahetusteks ta ei sõida, sest kaheks päevaks pole mõtet, arvavad vanemad. Jõuad sinna ja pead varsti kohe hakkama tagasi tulema. Eliisabet on nõus, tal olekski kahju nii ruttu ära tulla. Ja vahel tuleb vanaema ise linna nende juurde külla. Käib teatris, kohvikutes, kontsertidel, näitustel ja Eliisabetiga jalutamas või lihtsalt niisama trammiga sõitmas. Vanaema armastab trammi ja maal tal seda ju pole.

Maal on vanaemal väike valge kirik, mille eest hoolitseda. Väike valge kirik ongi alati korras ja puhas. Vanaema armastab oma väikset valget kirikut ja väike valge kirik armastab vanaema ka. Kirik on rõõmus, sest tema põrandad on alati tolmust puhtaks pühitud, lilled vaasis ning altaril triigitud katted.

No comments:

Post a Comment