Wednesday, May 28, 2014

Augustiõhtu

Vanaema võtab  prillid eest, nõjatub tooli seljatoele ja naeratab. Kui ilus muinasjutt! Muinasjutt ongi alati ilus. Sellepärast ta ongi muinasjutt. Tema lapselapse kirjutatud. Vanaema paneb oma vana päevinäinud arvuti kinni, tõuseb, vaatab korra sahvri ukse vahelt sisse, naeratab kõrvitsapurkidele ja Emiiliale. Siis teeb endale humalateed, lülitab teleri sisse, kerib sooja pleedi jalgade ümber, istub diivaninurka ja vaatab uudiseid. Mõtted aga tiirlevad ikka ümber Eliisabeti, suve, Põmmu ja Emiilia. Ilmateade lubab veel sooja. Öökülmaoht on möödas.
Telefon heliseb. Vanaema võtab riiulilt oma vana ja päevinäinud mobiili. Eliisabet.
„Jah, kullake!“
„Me jõudsime nüüd koju. Teel nägime metskitsi. Jooksid üle tee, aga õnneks kaugemal.“
„Issake! Hea, et midagi ei juhtunud!“
„Ei juhtunud midagi, kõik läks hästi. Ema ja isa tervitavad.“
„Tervita vastu!“
„Vanaema tervitab vastu! Vanaema, kas sa juba lugesid?“
„Muidugi lugesin!“
„Noh?“
„Mis noh?“
„Kas meeldis?“
„Muidugi meeldis! Vaimukas ja armas lugu oli. Tubli tüdruk! Näita õpetajale ka.“
„Ma ei tea...Võib-olla näitan, kui tuleb mingi muinasjutuvõistlus või...“
„Mida te teete seal?“
„Isa tassib veel asju autost keldrisse ja ema teeb teed. Sinu piparmüntidest! Ja võileibu sinu hapukurkidega.“
„No siis on tore, et mu kraam ikka kasutust leiab.“
„Mida sa ise teed?“
„Vaatan telekat ja joon humalateed.“
„Ema ütleb, et aitab küll nüüd rääkimisest. Kalli-kalli ja head ööd, vanaema!“
„Kalli-kalli ja head ööd, mu armas Eliisabet!“
Vanaema hoiab veel hetke telefoni käes ja siis paneb selle riiulile tagasi. „Pole viga, varsti tuleb vaheaeg,“ lohutab ta ennast.
Õues on juba pime. Augustiõhtul on tont põõsas, ütles vanarahvas. Aga täna on täiskuuöö. Kui kuu pilve tagant välja tuleb, siis on päris valge. Vanaema seisab akna alla ja vaatab väikest valget kirikut, mis seisab mäel kuuvalguses ja kumab salapäraselt. Vanaema seisab kohe tükk aega, siis ohkab, kõnnib toas natuke ringi, katsub mõnda asja ja paneb selle jälle oma kohale tagasi. Vanaema on rahutu ja ei saa und. Ta läheb oma vana päevinäinud arvuti juurde, lülitab selle jälle sisse. Ventilaator hakkab plärisema. Vanaema tahab ka kirjutada oma muinasjuttu. Ta kirjutab pealkirjaks Väike valge kirik. Vanaema istub veel natuke ja tunneb äkki, et uni tuleb. Ta lülitab oma pläriseva ventilaatoriga vana ja päevinäinud arvuti välja.
„Aitab tänaseks, hea alguseks küll, homme jätkan,“ naeratab vanaema oma muinasjutu pealkirja vaadates.
Vanaema käib duši all. Talle meenuvad need kärbsed, kellel oli probleeme enesehügieeniga. Vanaema naerab natuke. Temal selliseid probleeme pole. Puhas vanaema poeb teki alla ja jääb ruttu magama. Unes näeb ta väikest valget kirikut. On parajasti jõuluõhtu ja kirik on puupüsti rahvast täis. Aga oreli taga pole mitte vanaema, vaid hoopis Eliisabet. Vanaema istub all ja on hirmul, et kas Eliisabet saab ikka kõik koraalid õigesti mängitud. Saab küll.
Järgmisel hommikul ärkab vanaema hilja. Õues sajab. Mõnus on voodis vedeleda ja vaadata, kuidas vihmapiisad mööda aknaklaasi alla jooksevad. Vanaema tõuseb korraks üles, teeb endale kuuma kakaod ja läheb kakaotassiga taas voodisse. Keegi ju ei näe. Nii mõnus on. Vanaema on ettevaatlik, et kakao maha ei loksuks. Kuum kakao on parim jook, mida vanaema teab. Kuum kakao vihmasel hommikul. Aga varsti on vihm vaadatud, mõtted mõeldud ja kakao otsas.
Olgu, nüüd voodist välja, voodi korda, aga riidesse küll ei viitsi panna. Keegi ju ei näe. Vanaema istub, hommikumantel seljas, laua taha, paneb oma armsa päevinäinud pläriseja tööle, klõpsab „Minu asjad“ lahti ja jätkab kirjutamist:

„Ühes väikses külas seisab mäel väike valge kirik. Kirikul on punane kivikatus...“

No comments:

Post a Comment