Wednesday, May 14, 2014

Altar ja kantsel

Altar on kiriku kõige tähtsam koht. See on nagu madal ümar aed väikese väravaga. Sellest väravast saab kirikuõpetaja sisse minna ja jumalasõna kuulutada. Teised seal ei käi. Ainult vanaema, kui ta koristab ja altarikatteid vahetab. Eliisabet on ka muidugi käinud. Altari ümber on väike aste, millel saavad põlvitada need, kes armulauale lähevad. Armulaul antakse leiba ja veini, mida nimetatakse Kristuse ihuks ja vereks. Leib ei olegi leib, vaid õhuke valgest jahust liistakas, aga vein on päris vein. Seda rüübatakse suurest hõbedasest karikast.
Kirikuõpetaja annab armuleiba ja ütleb: „Võta ja söö, see on meie Issanda Jeesuse Kristuse ihu. Ka sinu eest ära antud!“
Armulaualine ütleb: „Aamen!“ ja paneb palukese suhu.
Siis annab kirikuõpetaja hõbedasest karikast veini ja ütleb: „Võta ja joo, see on meie Issanda Jeesuse Kristuse veri. Ka sinu eest valatud.“
Armulaualine ütleb jälle: „Aamen!“ ja lonksab veini. Vahepeal pühib kirikuõpetaja karikaäärt valge salvrätikuga, et keegi pisikuid ei saaks. Kui mõnel daamil on huuled värvitud, jääb karikale huulepulgajälg, mis määrib rätiku roosaks või punaseks. Siis on Eliisabetil hirmus kahju puhtast valgest rätikust, sest vanaema peab selle nüüd ära pesema ja sirgeks triikima.
Altari peale käivad riidest katted ja neid on nelja värvi – rohelised, lillad, punased ja mustad. Tegelikult viis, valged on ka. Katete värv oleneb sellest, mis pühad parajasti on või on hoopis pühadevaheline aeg. Seda saab teada kirikukalendrist. Kirikukalender on üks väike raamatuke. Kirikuõpetajal on valge rüü peal sama värvi salli moodi asjandus – stoola. Sama värvi, nagu altarikattedki parajasti on.
Neid altarikatteid vahetab vanaema ja lilled vaasidesse sätib ka tema.
Kui Eliisabet veel väike oli, ajas ta sõnad altar ja pastor segamini. Pastor on sama mis kirikuõpetajagi. Ükskord, kui vanaisa haige oli ja jumalateenistust pidas üks võõras pastor, küsis Eliisabet vanaemalt:
„Mida see altar ütles?“
Vanaemal oli hirmus naljakas ja ta kihistas tükka aega vaikselt oreli taga.
Praegune väikese valge kiriku kirikuõpetaja on noor ja lõbus mees. Ta ei ela siin, vaid sõidab pühapäeva hommikul autoga kohale ning tervitab rõõmsalt kellamees Aadut. Surub tugevasti vana mehe kätt ja kuulutab: „Ole sa õnnistatud, Aadu, tubli mees! Mis ma ilma sinuta küll teeksin? Kell jääks löömata ja keegi ei teaks kirikusse tullagi.“
Aadu muheleb: „No küll siis mõni teine lööks, ega ta löömata jää.“
„Aga nii hästi kui sina, ei löö keegi,“ jääb õpetaja enadale kindlaks.
Kirikuõpetajal on õigus. Aadu on kaua kella löönud ja oskab seda hästi. Kell heliseb tema käes. Igaüks võib nöörist tõmmata, aga siis kostub ainult kolk-kolks.
Tegelikult on Aadul õpipoiss ja mantlipärija juba olemaski. Johannes, kes oma rattaga pühapäeviti kohale kihutab, et saaks Aadu abiga kella lüüa. Üksi ta veel ei oska ega jaksagi. Kirikuõpetajal on Johannest nähes alati hea meel, tervitab poissi kättpidi nagu Aadutki ja ütleb: „Ole sa õnnistatud, Johannes, mu tulevane kellalööja!“ Johannesele meeldib, et kirikuõpetaja nii ütleb.
Kiriku sees on vasakul ja paremal pool mitu rida seljatoega puitpinke ja vasakul pool seisab kantsel. See näeb välja umbes nagu üks kõnepult tähtsatel koosolekutel. Sealt peab kirikuõpetaja oma jutluse.
Eliisabet teab kõiki neid asju, aga oma klassikaaslastele ta sellest suurt ei räägi. Tegelikult üldse ei räägi, sest nad peaksid teda siis imelikuks ja seda pole vaja. Nii arvab Eliisabet. Tal on isegi hea meel, et teab asju, millest teistel temavanustel pole udust aimugi. Nad poleks huvitatudki. Tüdrukud vadistavad peamiselt riietest, näitlejatest ja lauljatest. Poisid aga räägivad mingitest arvutimängudest ja kipuvad kaklema või hooplema oma uute nutitelefonidega. Eliisabetil on vana klahvidega telefon, millega ta ainult äärmisel vajadusel helistab. Tal pole mingit isu nutitelefoni järele.
„ Mis imelik tüdruk ta küll ometigi on?“ mõtlevad klassikaaslased.

Tihti tundub Eliisabetile, et ta elaks nagu vales kohas või vales ajas. Sellepärast igatsebki vanaema juurde. Vanaema saab kõigest aru. Ja mis kõige tähtsam, vanaema juures tohib Eliisabet orelit mängida. Nii palju, kui hing ihkab.

No comments:

Post a Comment