Thursday, May 22, 2014

Aadu

Eliisabet võtab oma vana nuppudega telefoni ja helistab Johannesele:
„Tšau, mis teed?“
„Mängin Almaga.“
„Lähme Aadu juurde, ah?“
„Olgu. Saama teeotsas kokku!“
Mõeldud, tehtud. Aadu juurde võib alalti ilma ettehelistamata minna, sest esiteks pole tal telefoni ja teiseks on ta alati kodus. Tuleb minna Johanneses metsateed mööda, aga poole pealt ära keerata. Seal keeramise kohal Johannes ootabki.
Aadu majake on imetilluke. Peale selle tillukese maja on Aadul veel neli mesipuud, valge kits Emmelliine ja must kõuts Sorts. Sorts paneb kohe plehku, kui Almat näeb. Alma tuleb loomulikult ju kaasa. Aadu istub õues ja posutab piipu.
„Ahah, sooh, külalised tulevad!“ ütleb ta rõõmsa üllatusega. Aadul on külaliste üle alati hea meel.
„Palun!“ annab Eliisabet vanaema tehtud ja veel soojad kotletid üle.
„Palun!“ annab Johannes ema tehtud veel sooja porgandipiruka üle.
„Kas sa näed, jälle saan head sööki! Kas teie ka tahate? Kas hakkame sööma või juttu rääkima?“ küsib Aadu.
„Juttu rääkima!“ hüüavad mõlemad põnevusest väriseva häälega. Selleks ju tuldigi.
Aadu jutud on lastel kõik teada, aga aeg-ajalt tahavad nad neid lihtsalt jälle kuulata. Põnev on. Hirmujudinad tulevad. Eriti pimedal ajal. Praegu päevavalguses hirmus ei ole, aga põnev on ikka.
„Kõigepealt räägi kellalöömise juttu!“
„See oli siis, kui minu vanaisa oli veel noor kellalööja ja vana Baumverk kirikuõpetaja. Ühel öösel ärganud kirikuõpetaja kellalöömise peale üles ja mõtelnud, et mis sel Mihklil nüüd arus on, et öösel kella lööb. Pannud kohe öökuue väel kiriku poole. Ilus kuuvalge öö olnud. Baumverk veel mõelnud, et kust Mihkel kirikusse sai, võti ju pastoraadis konksu otsas. Hakand siis torni ronima. Kell muudkui löönud. Kui kohale jõudis, polnud aga tornis hingelistki. Paljalt kellanöör ja tila kõikusid veel ja luugid olid lahti. Baumverk lugenud siis palve ja pannud luugid kinni ja läinud koju magama tagasi. Aga külas oli ka kuuldud. Baumverk ajanud tagasi, et tema ei tea midagi, aga minu vanaisale ikka rääkis. Vat niisugune lugu.“
„Äkki hüppas see kellalööja luugist alla?“
„Aga kuidas ta sisse sai, kirik oli ju lukus?“
„Kes seda kella siis lõi, Aadu?“
„Eks ta mõni rahutu kadunukese hing olnud. Lõi ära ja sai rahu. Pärast pole enam niisugust asja olnud.“
„Aga nüüd libahundist!“
„See on veel ammusem lugu. Minu vanaisa kuulis seda oma lapsepõlves oma vanaisalt ja see omakorda jälle oma vanaisalt. Olnud karjapoiss karjaga metsas ja võtnud einet. Tulnud äkki hunt kohe päris ligi ja vaadanud leivatükki haledate silmadega. Poiss pannud siis leivatüki noa otsa ja andnud hundile. Hunt tõmmanud noa koos leivaga ja jooksnud metsa. Mõne päeva pärast läinud karjapoiss alevisse poodi. Poesaks seisnud leti taga, endal haav suunurgas. Poisi nuga oli leti peal müügiks. Poesaks andnud noa poisile ja öelnud: „Aitäh, et sa mind aitasid!“ Et libahundist inimeseks tagasi saada, pidi keegi noa otsast leiba andma. Vat nii.“
„Nüüd neid surnute jutte!“
„Minu vanaisa oli alles poisike. Üks külanaine oli ära surnud. Siis oli niisugune komme, et surnut ööseks üksi ei jäetud. Külanaised käisid kordamööda tema juures istumas ja laulmas. Külapoisid olid aga päeva ajal salamahti niidi surnu käe külge sidunud ja aknaraami vahelt välja viinud. Kui naised laulma hakkasid, tõmbasid poisid niidist ja surnu liigutas kätt. Oh seda kiljumist siis! Aga eks poisid saanud pärast naha peale ka niisuguse tembu eest. Teinekord oli jälle kirst nii halvasti tehtud, et sõidu peal läksid tagumised lauad lahti ja surnu kukkus välja. Talve aeg oli. Surnu ju kange. Külapoisid läinud mööda ja tõstnud surnu taluväravasse lume sisse püsti seisma. Matuselised jõuavad surnuaiale. Kirst tühi. Vana Juhan seisab Mäerahva väravas!“
„Mis siis sai?“
„No mindi tagasi ja leiti üles ja maeti ikka maha vana Juhan. Pärast tükk aega räägiti ja imestati ja naerdi, et mis kõik juhtuda võib. Peielauas pakuti sel ajal esimeseks söögiks puljongit ja pirukat. Kuum puljong soojendas üles need külmunud matuselised, kes hobustega pika maa olid maha sõitnud. Oli seal külas üks omamoodi vanamees. Pooletoobine. Üksinda ta elas ja polnud vist puljongit enne näinud ega saanud. Pani aga suhkrut sisse, arvas, et tee on. Ise kaebas, et perenaisel teetassid kole rasvased.
Lapsed naeravd.
„Vanasti juhtus ikka palju põnevamaid asju,“ arvab Eliisabet. „Nähti vaime ja kodukäijaid ja...“
„Me käisime ühel ööl surnuaial,“ lobiseb Johannes kogemata välja. Ise ka ehmatab.
„So-oh!“ imestab Aadu. „Nägite siis vaime ka?“
„Ei näinud, ainult Silvia kuju peale ehmatasime.“
„Jah, Silvia ikka käib mõnikord ringi ka, valge surikleit seljas. Mina pole näinud, aga vanad naised räägivad,“ lõpetab Aadu selle vaimudejutu ja pakub lastele kärjemett.
„Aadu õpetaski Rudolfile mesilaste pidamist,“ seletab Johannes Eliisabetile.
„Jah, mesilased peavad ikka olema,“ ütleb Aadu veendunult, võtab lennulaualt ühel tiibadest kinni, paneb endale randme peale ja laseb end nõelata. „Käed koledasti valutavad. Mesilasemürk aitab.“
„Kas valus ei ole?“ imestab Eliisabet.
„On ikka, aga siis aitabki. Mida valusam rohi, seda parem ravi,“ teab Aadu. „Vanadus tuleb aga peale, olen aeglane ja uimane nagu märtsimesilane,“ mõtiskleb Aadu.
„Räägi seda märtsimesilaste juttu,“ palub Eliisabet.
„Kas sa ise ei mäleta?“ küsib Aadu Johanneselt.
„Ei mäleta,“ vastab poiss. Varem oli ta pahane, kui seda juttu räägiti ja naerdi, aga nüüd naerab ise ka.
„Noh, Johannes oli alles mõneaastane,“ alustab Aadu. „Oli Rudolfiga siin kaasas. Meie rääkisime toas mesilasetejuttuja ei pannud tähelegi, et poiss oli õue läinud. Ükskord hakkas hirmus kisa. Jooksime õue. Poiss vehib kätega ja karjub. Mesilased lendavad ümber ja nõelavad teist. Tirisime siis poisi tuppa ja võtsime riidest lahti. Mesilased olid krae vahele läinud. Nokkisime aga nõelad välja ja määrisime viinaga. Näe, elama jäi!“
„Aga miks nad teda nõelasid?“ küsib Eliisabet, kuigi ta tegelikult teab.
„Ilus soe päikeseline päev oli ja mõned mesilased tulid lennulauale juba välja. Olid veel poolenisti talveunes ja uimased. Poiss vaatas ja igavaks läks. Tahtis, et mesilased ennast rohkem liigutaksid. Võttis oksa ja hakkas lennuavast sisse torkima ja ajaski teised vihaseks. Niisugust torkimist nad ei salli. Nüüd poiss mesinik missugune. Ei karda nõelamist ega midagi.“
Selline kiitus meeldib Johannesele väga. Ja see ka, et Aadu nüüd meekärjed välja toob. Lapsed lutsutavad kärjemett ja sülitavad vahajunnikesed tühja jogurtitopsi. Aadu sulatab need pärast jälle üles. Aadu teeb meest, vahast, õietolmust, tarupigist ja piiritusest kanget tinktuuri. Sellega ta määrib valutavaid liikmeid ja võtab sisse ka, kui haigus tuleb kimbutama.
„Mis see tarupigi on?“ uurib Eliisabet.
„See on nagu mesilaste plastiliin, millega nad kõi praod kinni panevad. Ise teevad. Väga tervislik,“ on Johannes kursis.
Nad nuusutavad Johannese imerohtu. Lõhnab kangelt ja hästi, aga maitsma nad seda ei hakka. Aadu ei annaks ka. Liiga kange lastele. Jäävad veel purju!
„Ma pean nüüd Emmelliine ära lüpsma, siis saan endale kohvi peale ja Sortsi kaussi ka sortsukese,“ ütleb Aadu. Seda ilmaimet tahab küll Eliisabet näha. Aadul on  kohe spetsiaalne ehitis, mille otsa Emmelliine leivatüki peale ronib. Nüüd saab Aadu ise istuda ja lüpsta. Kitselüpsmine käib hoopis teistmoodi, kui lehmalüpsmine. Mitte külje pealt, vaid tagajalgade vahelt. Eliisabet saab ka proovida. Johannes ei taha, ta on seda ennegi teinud. Piima maitsta ta ka ei taha, on enne maitsnud. Eliisabet proovib. Vänge ja võõras, aga väga tervislik pidi olema.
Jutud räägitud, kits lüpstud, jätavad lapsed Aadu pirukat ja kotlette sööma ning sätivad ise koju minema.

„Näeme siis pühapäeval!“ lehvitavad nad minnes. Johannes keerab kodu poole, aga Eliisabet läheb korraks veel jõe äärest läbi.

No comments:

Post a Comment