Thursday, April 3, 2014

Risttuules

See uus eesti film. Juuniküüditamisest. Huvitav ja raske. Hingele. Olen alati tänulik, kui ei pea piinamist ja tapmist ekraanilt otsesilmi vaatama. Midagi koledat ei näidatud, aga need näiliselt liikumatud pildid olid väga mõjuvad.

Kusagil lõpupoole hakkasin nutma. Mõtlesin Sirjele, kes istus paar rida eespool ja on ise juuniküüditamise ohver. Kaheaastaselt. Mõtlesin, et mida tema tunneb. Mina tundsin ikka seda vana tuttavat kõigi kannatanute valu.

Tegelikult jäi see kurbus alles ka pärast kinost väljumist. Tahtmine nutta.

Eelmisel aastal olin negatiivselt üllatunud, kui ühes vallas 14. juunil merepäevi peeti. Mulle öeldi, et ära siis tule, kullake, kui sulle ei sobi. Asi polnud ju selles. Mitte minu väärtushinnangud polnud paigast ära.

Sel aastal ka, kui 25. märtsil räägiti peamiselt, et naised joogu punast viina jne.

Ajaga ei peaks need päevad mitte ununema, vaid vaikselt tähtsad edasi olema. Meie laste jaoks ja lastelaste. Eile oli kinos päris palju noori inimesi. Ka vene keelt kõnelevaid. Vaatasid vaikides.

See lugu oli iseenesest väga ilus - armastuse lugu. Hingedest. Üks lendab ida-, teine läänetuulena ja kohtuvad nad Igaviku risttuules.

Ma nutan nüüd natuke.

No comments:

Post a Comment