Friday, April 11, 2014

Jälle sain viie!

Täna siis külas oma armsal klassijuhatajal ning emakeeleõpetajal. Nagu ikka. Tal laud kaetud. Tursamaksakorvikesed. See on ainus koht, kus ma mõnuga kohvi joon. Mõnuga ja koorega. Ja ohtra suhkruga. Endal sangad üle püksivärvli.

Teemaks oli siis mu teine raamat. Sain kiita. Liigagi. Tõe huvides olgu tunnistatud, et ta on koolist peale mind natuke üle hinnanud. Igatahes meeldisid talle muule luulekujundid ja alltekst ning ühesõnalised laused proosas. Mulle on tema positiivne hinnang väga tähtis.

Ta ütles, et mind ootab kirjanikuna suur edu. Noh, seda ma nüüd ei usu. Mulle piisab oma kodukohas vaikselt toimetada.

Ühe ilusa ja tundliku naise pani mu raamat nutma. Nuttis nii, et mees ja tütar olid koju tulles päris ehmunud kohe.

Kooriproovis sain ka positiivse tagasiside ja tahvli šokolaadi. See oli ka üks eriline ja ilus naine, kes niimoodi tagasisidestas. Tema jälle kõrvetas oma pirukad ära, kui mu raamatut lugema hakkas. Pani ahju ja unustas siis end raamatusse.

Tänu tema šokolaadile oli mul eile midagi süüa.

Tulin õhtul üksi tühja majja ja mõtlesin: "Armas kodu, sa oled mul ainuke ja kõige tähtsam!"

Homme lähen laadale ja hakkn raamatukaupmeheks. Vaatame, kas mõni ostab ka.

No comments:

Post a Comment