Tuesday, March 25, 2014

Verivorst, murumüts ja kama

Absoluutne üllatus ja täielik rekord. Mitte ainsatki silmatäit und sel ööl. Lihtsalt kahju neist tablettidest ja oma maksast.

Veel siis "Lingvistilisest metsast", kui ühest mu unetuse peasüüdlasest. Autor nimetas eesti kõige tähtsamaks avastuseks/saavutuseks või millekski kolmandaks verivorsti, murumütsi ja kama.

Mul on verivorstiga väga lähedane suhe. Alates sellest, et kord pidin seatapu ajal verenõud hoidma, aga see jäi ka viimaseks korraks. Mäletan, kuidas külanaised kahe sukavarda vahelt soolikaid läbi tõmbasid. Hiljem keedeti vorstid suures pajas. Ema läks seda pada õue jahtuma viima, libises, kukkus ja põletas käsivarre. Käsi oli kaua haige.

Olen ka ise vorsti toppinud. Ükskord saatis ema mind vereämbrit tooma. Ja mis selgus? Kas oli veri liiga kaua või liiga soojas seisnud, igatahes oli ta halvaks läinud ja tema sees liikusid mitmed eluvormid. See jube hais ei läinud mul kaua meelest. Tookord olid siis valged vorstid.

Vahel une eel mõtlen ma end agraarühiskonna taluperenaiseks ja kujutan ette, mida kõike saab ühest seast. Pea ja jalad süldiks. Maks praetakse kohe pärsat tapmist, kopsud keedetakse ja aetakse läbi hakklihamasina ning neist saavad pirukad. Ülejäänud liha läheb tünni soola. Sooled vorstiks ja maost saab mauk - suur ja jäme vorst. Ära visatakse vaid sapipõis. Ükskord püüdis naabri koer selle lennult kinni ja neelas alla. Vaene koer. Ellu jäi.

Ka murumüts on mu elu oluline märk. Oli mul selline kollane ja kaks lehvidega patsikest sealt alt piilumas. Ema tegi oma zootehnikuringi mööda kolhoosilautasid. Tookord veel hobukaarikuga. Võttis minu kaasa ilu pärast.Üks mees seisis tee ääres ja hõikas emale:

"Sa ise pole suurem asi, aga kust sa nii ilusa tütre oled saanud?"

Kord hakkasime tädi ja vanaemaga Türilt Jõhvi sõitma. Rongiga läbi Tapa. Tapal tuli ümber istuda ja vahepeal kassas käia pileteid ostmas. Aega oli vähe. Tädi jättis meid perroonile ootama ja ise läks asju ajama. Kui valmis sai, rong juba liikus. Küsis veel vagunisaatjalt, et kas see on vanaema ja väikest tüdrukut näinud.

"Küllap on vagunis," vastas too.

Rong sai pisut tsuhhitada, kui tädi märkas äkki perroonil mu kollast murumütsi ja tegi sellist häält, mille peale vagunisaatja hädapidurit tõmbas ning tädil jalga lasta soovitas. Küllap siis tulime järgmise rongiga.

Kama. Samuti mul elu oluline osa. Siiani käivad peal kamahood, võin olla nädalate kaupa kamahoolik. Praegu on paus. Parim kama oli lapsepõlves Elva pioneerilaagris. Kefiiriga. Seda sai õhtuooteks. Päike loojus ja ma igatsesin nii kangesti koju.

Meil oli kodus lehm, aga hapupiima alati ei olnud ja kefiiri ei hakanud ju keegi ostma, kuigi see mulle väga maitses. Proovisin siis kama rõõsa piimaga või lihtsalt kuivalt - segasin suhkruga. Võis kurku minna ja läkastama ajada.

Omamoodi nähtus oli see, kuidas mu esimene abikaasa kama sõi. Kefiiri peale raputas ta korrapärase kihi kamajahu ja selle peale korrapärase kihi suhkrut. See võttis aega sajandeid. Ja siis hakkas sööma nii, et kihid segi ei läheks. Oi kuidas ma oleksin tahtnud kõik selle segi keerata?

Ikka sööb veel nii või, Luule?

2 comments:

  1. Minul murumütsi ei olnud ja seatapu ajal hoiti lapsed toas, aga kama on küll nämmm.

    ReplyDelete
  2. See verenõu juhtum (kõlab suht karmilt) jäi mu varasesse täiskasvanuikka.

    ReplyDelete