Tuesday, March 25, 2014

Vanad kahtlused

Ujusid jälle välja, kui lugesin Meelike Saarna "Jää mu juurde." See on suhteromaan ja muuhulgas oli seal põgusalt teemaks ka füüsiline vägivald. Ja siis mulle meenusidki need kaks juhtumit.

Esimene on pea neljakümneaastatagune. Üks mu kursaõde tuli pärast nädalavahetust kooli, näol, kaelal ja kehal punased vorbid. Seletus oli, et ta sõitis hobuvankris püsti ja otse pesunööridesse. See võis nii olla, aga kahtlus jäi. Hiljem tuli ta ema isa juurest ära, seda mäletan.

Teine juhus on paariteistkümne aasta tagant. Ühes neljast koolist, kus ma olen töötanud, oli imeilus emakeeleõpetaja. Läksin õpetajatetuppa. Ta oli seljaga minu poole ja ütles:

"Anneli, ära ehmu!" ja pöördus. Ma ehmusin ikkagi. Kogu ta imekaunis nägu oli katki ja paistes.

"Kukkusin asfaldile, jalg vääratas."

Olid tõesti asfaldijäljed, aga kahtlus jäi.

Pole kunagi rääkinudki sellest, veelvähem asjaosalistelt küsinud. Võib-olla on see minu elav kujutlusvõime. Võib-olla empaatiavõime?

Heidi, sa nimetasid mind empaadiks. Sul on õigus, sest ma tõesti elan läbi teiste valu. Ennast niimoodi ise hävitades. Ma ei usu, et selles elus veel midagi muutub.

Võib-olla järgmises. Kuigi ma ei tahaks enam tulla. Väsinud olen.

No comments:

Post a Comment