Monday, March 31, 2014

Ohutu veidrik

Töötasin kunagi ühes kirjastuses, mida enam ei eksisteeri. Olin müügijuht. Kirjastus ise oli ülemisistel korrustel, aga müügipunkt all hoovi pool. Seal ma neid arveid tegin ja raamatuid pakkisin ja Navitrolla plakateid raamisin. Suured-suured plakatid panin klaasi alla ja vajutasin metallnaastud oma isikliku küüneviili ja ihurammuga kinni.

Istusime selles ubrikus kahekesi. Mina ja Mirja. Mirja oli midagi tähtsamat kui mina, aga ei mäleta enam ta ametinimetust. Ilus ja pikk. Pikem kui mina.

Vahel tuli autojuht Sven ka meie juurde ja siis me arutasime, mis me õhtuks süüa teeme. Mirjalt sain ma igatahes läätsesupi retsepti.

Istume siis ükspäev Mirjaga, tööaeg hakkab juba läbi saama. Tuleb üks vanem mees. Et tema tahab lastekodule raamatuid kinkida, et ise ka lastekodus olnud. Tore. Mirja muudkui soovitab ja mina muudkui pakin kasti ja mees muudkui ütleb, et pange-pange. Mäletan, et arve oli üle kümne tuhande krooni. Meil hea meel, et nii hästi müüme. Mirja veel soovitab, et võtku mees kast kohe kaasa. Mees millegipärast ei võtnud. Õnneks.

Aeg läks. Arve tasumise tähtaeg jõudis kätte. Meest pole kusagil. Hakkan siis jälgi ajama. Loomulikult pole sellist firmat ega meest olemaski. Ja meie veel pakkusime kaupa kaasa, idioodid! Vedas meil ikka.

No comments:

Post a Comment