Thursday, March 20, 2014

Kevadinin

Nüüd ta tuleb. Mitteminuaeg. Aga ma mängin ikka kaasa. Et kevadeootus ja puha, kuigi on ammu teada, et luuletajahinged armastavad sügist.

Juba eile ja üldse mitte seoses aastaaegadega, hakkasin vaikselt urisema. Parima eesti toiduaine kontekstis. Et peab kogu aeg uusi tooteid välja mõtlema. Et tempo on nii kiire, et toode saab püsida turul vaid kuus kuud.

KUHU PERSSE ME KIIRUSTAME?

Mis meil viga on? Kuhu vaja joosta pidevalt? Tõepoolest. Peatage maailm, mina tahan maha minna.

OK. Kevadagooniast saan ma aru. Geenid ütlevad: paarituge! Selle ümber käibki kogu see triangel. Me oleme oma geenide teenistuses ja teeme seda, mida nad käsivad. Nii lihtne see ongi.

Samas. Sooja ootan minagi. Tahan juba plekk-katusel oma kintsupekki säristada ja lillepeenardes mütata.

Tule siis pealegi, kevad!



No comments:

Post a Comment