Tuesday, March 11, 2014

Kevad ja lugu

Kevadhooaeg on alanud. Juba kas päeva olen tegelenud kevadkoristusega, aga selle kõrval lõpetanud ka ühe jutu. Tahate lugeda?

Pealkiri on "Hillerite naised".

Hillerite naised on kõik ilusad. Eriti musta riietetult. Ja matustel riietutaksegi ju musta. Nii nad nüüd seisavad Ants Hilleri kirstu ümber. Ilusad naised. Neli põlvkonda.

Anne Hiller. Elukutselt inglise keele õpetaja, aga juba pensionil loomulikult. Kuuskümmend viis aastat vana. Üsna pikka kasvu naine ja nüüd juba ka natuke tüsedam kui nooruses. Loomulikud helehallid juuksed ulatuvad kõrvatippudeni ja peidavad ära pisikesed ümmargused mustast Moreno klaasist kõrvarõngad. Must seelik on pikk ja must pluus selle peal avar. Dekolteest paistab peenike kuldkett väikese ristiga ja sõrmes on abielusõrmus. Rohkem ehteid pole. Paljaste jalgade otsas on mugavaks tallatud madala kontsaga mustad kinnised kingad. Anne Hiller seisab ja pühib vahel harva mõne pisara. Mitte, et ta oma meest ei leinaks. Vastupidi. Surm oli väga ootamatu ja tabas valusasti, aga Anne on mitu tabletti Xanaxit neelanud.

Hillerite naistel on vanusevahe kakskümmend aastat ja nad on oma peres ainukesed lapsed. Ja kõigi perekonnanimi on Hiller. Ametlikult abielus on ainult Anne Hiller.

Vivian Hiller on Anne ja Antsu ainuke tütar. Elab Pariisis. Juba kakskümmend viis aastat. Hambaarst. Ta on nüüd nelikümmend viis. Küllap oleks ka hallipäine, kuid on värvitud pigem beežiks kui blondiks. Hillerite naiste juuksevärv ja - pikkus on korrelatsioonis vanusega. Mida noorem naine, seda tumedam ja pikem juus. Vivian on sale ja emast isegi pisut lühem, aga ta kannab kõrgeid kontsi. Seega näib emast pikem. Tema vöötatud must siidkleit ulatub poolde säärde ja tuletab meelde kuuekümnendaid. Tollal olid sellised tantsukleidid – avara seelikuosaga, lühikeste varrukate ja ümara kraega laial dekolteel. Vivianil pole ühtegi ehet peale päevitunud ihu ja kauni säärejooksu. Ka tema ei nuta. Vivian on lihtsalt väga tugev natuur ja isehakanud pariisitar. Eestist pole tal enam sooja ega külma. Ta ei tuleks vist üldse siia, aga ta elukaaslane – Pariisis sündinud-kasvanud ning kirurgina töötav Jean on Eestist väga huvitatud.

Viviani tütar Marie on kakskümmend viis ja Pariisis sündinud, kuigi ta isa on puhastverd eestlane. Vivian lahkus siit omal ajal mahajäetuna ja rasedana. Küllap sellest siis ka selline leigus oma isamaa vastu. Marie on ainus, kes valjusti ja lohutamatult nutab. Ta on kunstnikunatuur ja väga tundlik. Ja väga ilus. Tema väike must kleit on varrukateta ja liibuv, ulatub poolde põlve. Mustad kõrge kontsaga kingad on varbast avatud. Ruuged juuksed ulatuvad peaaegu õlgadeni. Marie on kogu oma elu elanud Pariisis, aga suved veetnud Eestis vanavanemate juures. Ta on eestlane, mis eestlane. Ka tema eesti keel on väga hea. Mitte nagu Vivianil, kes hea meelega seda keelt üldse ei räägiks. Marie on kunstnik. Maalib põhiliselt akvarellidega.


Ja viimane Hillerite dünastia esindaja on Marie viieaastane tütar Fleur. Ta isa on itaallane. Sellest ka tüdruku tumedad, musta lehviga hobusesappa köidetud juuksed ning öömustad silmad. Fleur vaatab murelikult oma nutvat ema, aga muidu on tal igav. Läheb matuselistest pisut kaugemale ja keerutab ühe jala kannal paar ringi. Tema kleit lööb keereldes imekaunilt laiali. Fleuri kleit on samasuguse ilusa lõikega nagu vanaema Vivianilgi. Ainult et mustavalgetriibuline. Kingad on uued ja hõõruvad pisut, aga tüdruk ei tee sest väljagi. Ta ümiseb laulda ja pomiseb vaikselt midagi eesti-prantsuse segakeeles. Igav.

2 comments:

  1. Ma muudkui loeks ja loeks, ja tihti tahaks plaksutada ka, aga seda ei ole ju Sinuni kuulda.

    ReplyDelete