Tuesday, March 18, 2014

Hillerite naised 8

Paha uni on ununenud ja arutatakse, kuhu minna. Kas surnuaiale või ujuma või nii surnuaiale kui ujuma. Otsustatakse surnuaia kasuks. Kuts läheb nüüd selleks ajaks puukuuri. Anne ei taha, et ta harjub kodust ära käima. Saalomon ongi juba läinud oma käikudele. Teda ei saa keegi keelata.

Surnuaiale on umbes kilomeeter mööda varjulist metsateed, kus vahel harva mõni auto mööda sõidab või mõni jalgrattur vastu väntab. Surnuaed ise on suurte ja vanade puude alla peitunud. Vaikne on siin ja ilus. Sõnajalad, hostad, punased begooniad, roosad begooniad. Hillerite hauaplatsil on betoonist valatud äär. Antsu valatud. Plats on kaetud heleda liivaga. Nurkades rohetavad võimsad hostapuhmad ja hauaplaatide ees õitsevad punased begooniad. Hauaplaate on kolm.

„Juuli Hiller, Indrek Hiller ja Ants Hiller,“ loeb Fleur mõtlikult. Ta teab neid kõiki. Juuli ja Indrek on tema vanavanaisa vanemad. Anne ja Fleur istuvad pisut pingil ja vaikivad. Pole vajagi rääkida. Tuul sahistab tasa ja lehtedes siutsuvad linnud.

„Keedame õige täna suppi,“ pakub Anne tagasiteel. Fleur on nõus.

See on Anne lapsepõlve kanasupp. Kanaliha on nüüd küll poest ostetud. Lapsepõlves saadi kanasuppi ikka nii, et vanem vend pidi kana kinni püüdma ja isa lõi sel pea otsast ning ema kitkus sulgedest puhtaks. Kui Anne vanemaks sai, siis kitkus ise. Seda kõike räägib Anne Fleurile, kui nad koos suppi teevad. Supi sisse pannakse kanaliha, värsked kartulid, porgandid ja klimbid. Lapsepõlve jahuklimbid. Anne lemmikud. Fleuril pole nende vastu midagi, aga Vivian küll pirtsutaks. Lõpuks jookseb Fleur veel peenralt tilli tooma. Kanasupp peab ikka korralikult tillitatud olema. Siis teevad nad veel mannakreemi tikritega ja on lihtsalt õnnelikud. Nii tore on koos toimetada.

Saalomon ja Kuts saavad ka suppi. Saalomon lakub natuke leent, keerutab vihaselt saba ja küsib välja. Kuts sööb küll kõik viimseni ära.

Pärast sööki tuleb mõlemale uni peale. Hommikul tõusti ju vara. Järve äärde minekust ei tule vist midagi välja, ilm kisub ka vihmale. Anne ja Fleur sätivad end nurgadiivanile pleedi alla pikutama.

„Räägi oma lapsepõlvest,“ palub tüdruk.

Anne räägib. Sellest, kuidas ta elas väikeses metsavahimajas ema, isa ja vanema vennaga. Mets oli täis mustikaid ja raiesmik metsmaasikaid. Suvel tehti heina ja talvel sõideti saaniga. Jõuluks tapeti siga ja seda kartis väike Anne alati nii väga. Aga praetud maks maitses ikkagi hästi, sest seda sai ainult seatapmise ajal.

Fleur on uinunud. Anne kohendab pleedi ja tõmbab end ka mõnusalt kerra. Viimane, mida ta kuuleb, on vihmarabin katusel ja kauge kõuemürin.

No comments:

Post a Comment