Monday, March 17, 2014

Hillerite naised 7

Anne ärkab millegipärast keel viis. Uni enam ei tulegi. Tavaliselt põõnutab ta ikka vähemalt kaheksani. Fleur nohiseb mõnusasti laia abieluvoodi teises servas. Anne tõuseb tasakesi voodist ja läheb vaikselt trepist alla. Köögiaknast avaneb imeilus vaatepilt. Päike tõuseb. Taamal väljal on rebenenud udulinikuid, kaste särab murul ja lilledel. Marstipani otsas roosatavad juba päris suured õunad. Varsti nad hakkavad alla potsatama. August on käes. Suvi on küps.

Anne paneb retuusid jalga ja T-särgi selga ning astub õue. Sääski pole. Naine võtab vikati, luiskab teravaks ja läheb niidab natuke. Sealt, kuhu muruniitjaga ei pääse. Trimmerit Anne ei salli. Nõgesed ja naadid langevad mahlase krõginaga ja lõhnavad vängelt. Annele lihtsalt meeldib käsivikatiga niita. Võimlemise eest. Õige, linnupetet tuleb ju ka võtta. Ta läheb hernepeenra juurde, otsib suuremaid kaunu. Fleur on siin eile puhta töö teinud, muigab Anne. Paar vaarikat ja mustsõstart ka suhu. Nüüd peaks linnu petmiseks aitama küll.

Viimaks ilmuvad Saalomon ja Kuts ka välja. Näljased, nagu poleks ealeski süüa saanud. Mõlemad saavad krõbinaid.

„Esmaspäeval lähen poodi, siis saate räime,“ lubab Anne, kui need kaks justkui natuke pettunud on.

Eilne päev kulus niisama ära, täna minnakse siis kas surnuaiale või ujuma. Või mõlemasse kohta, kui Fleur viitsib kõndida. Anne rattal pole lasteistet ja tüdruk olekski liiga suur selle jaoks. Oma ratast tal siin pole ja tegelikult Anne tahabki jalgsi minna. Tundub ohutum.

Pannkoogiisu tuleb. Anne korjab kastemärgadelt põõsastelt sõstraid ja tikreid, et koogi peale toormoosi saada ja läheb tuppa. Kuts ja Saalomon sätivad ka ennast kaasa. Anne ohkab. Talle ei meeldi tegelikult loomad toas, aga kui teised nii hirmsasti suhelda tahavad, mis siis ikka teha.

Vikerraadio mängib vaikselt. Anne segab valmis koogitaigna, nühib marjad suhkruga puruks ja keedab endale kohvi. Mitte väga kanget. Ja ikka koort ning palju suhkrut sisse. On pühapäeva hommik. Õnnis. Õhtul tulevad Marie ja Silver Fleurile järele. Kell on alles kaheksa. Liiga vara, et laps ärkaks. Peab veel ootama nende kookidega. Anne siiski ei kannata välja ja praeb endale mõne. Pärast, kui Fleur ärkab, siis praeb ülejäänud ja siis söövad koos ning jututavad.

Anne võtab laupäevase Postimehe vahelt Arteri ja hakkab ristsõnu lahendama.

Natukese aja pärast kostub kobinat ja unine Fleur tuleb trepist alla, öösärk seljas ja juuksed sassis.

„Tere hommikust, kullakene! Kas ma ajasin sind üles?“ muretseb Anne.

„Ei, ma nägin paha und,“ sosistab laps ja poeb vanavanaema sülle. Fleur kutsub Annet küll alati lihtsalt vanaemaks.

„Mis siis oli?“ sosistab Anne ja silitab väikest sasipead.

„Me olime kusagil, kus oli hästi palju rahvast ja ema kadus ära.“

„Oh sa kullake! Tahad pannkooki toormoosiga?“

Tüdruk noogutab.

„Aga enne paneme riidesse, peseme hambad ja kammime juuksed, eks!“

Tüdruk noogutab jälle ja läheb hambaid pesema.


Anne kammib Fleuri pikki tumedaid juukseid ja punub need kahte patsi. Sellised vanaaegsed patsid meeldivad mõlemale. 

No comments:

Post a Comment