Friday, March 14, 2014

Hillerite naised 4

Marie vaatab, kuidas see võõras mees tema tütrega õue läheb. Tüdruk poetab vargsi oma väikese käe mehe pihku. Selge, et laps vajab isa, tunneb Marie süüd. Üheöösuhtelaps. Aga lihtsalt suurepärane laps. Marie ei kahetse midagi, kuigi ei mäleta selle kirgliku itaallase nimegi mitte.

Marie naudib kohvi ja kringlit. Nutmine on noore naise väga näljaseks teinud. Suur nälg on seapraega küll juba kustutatud. Nii head on need eesti söögid, arutleb Marie endamisi. Ma ei taha tagasi minna, mõtleb ta.

Aknast näeb ta Fleuri keksu mängimas ja seda ilusat pikka noort meest, kes mõtlikult edasi-tagasi kõnnib. Ma tahan endale eestlasest meest, mõtleb Marie. Ma pean selle mehe saama, teeb ta otsuse, lõpetab kohvi, tõuseb ja astub õue äikesejärgsesse värskusesse. Läheb otse Silveri nina alla, vaatab talle alt üles ja ütleb:

„Ma ei lähe tagasi. See siin on mu kodumaa. Ma tunnen end siin nii hästi!“
„Jah?“ kergitab Silver kulme nagu vana rahu ise, aga silme ees sähvivad punased välgud ja rinnas lendavad edasi-tagasi Amori nooled.
„Ma tahaksin mehele minna,“ jätkab Marie, sest ta on muide kohvi kõrvale paar pitsi konjakit joonud.
„Nii?“ mängib Silver kaasa. Ega temagi papist poiss ole, kuigi jumala kaine.
„Oskate kedagi soovitada?“ jätkab Marie, aga tunneb, kuidas ta kuraas hakkab vähenema.
„Noh, kõigepealt ma soovitaksin iseennast!“ pole Silver kade poiss.

Vabastav naer! Mõlemad on Oskar Lutsu lugenud ja „Suve“ filmi vaadanud.

Ka vana Hans Seppel on tulnud õue värsket õhku hingama. 

„Jah,“ mõtleb ta natuke kibedalt noori naermas kuuldes. „Elu läheb edasi. Meie vanad kaome eest ja noored tulevad peale. Nii see on, nii see on.“

„Kuule hakkame aga sättima ka, aeg juba sealmaal,“ ütleb ta Silverile.

„Jah! Aga Marie ja Fleur tulevad meiega. Nad pole kunagi Pühajärve ääres käinud. Natuke tuulutamist teeb head,“ ütleb Silver. Jumal küll, ta ei tea, kust need sõnad tulid. Natuke ehmunult vaatab ta Marie poole. Sealt aga vaatab vastu vandeseltslase pilk.

„Kui teie vastu pole,“ pöördub Marie säravalt vanahärra Seppeli poole.

„Mina pole vastu midagi. Autos ruumi küll, majas ruumi küll, järve ääres ka ruumi küll. Minul pole külaliste vastu kunagi midagi.“


„Ma lähen võtan siis oma koti,“ hüüab Marie jooksu pealt.

No comments:

Post a Comment