Thursday, March 13, 2014

Hillerite naised 3

Marie on nutmisest nii väsinud, et istub kõrvalhaua pingile. Istub ja lihtsalt vaatab enda ette. Fleur läheb ja kallistab teda. Marie kallistab vastu ja hakkab jälle nutma. Haud on kinni, pärjad ja lilled peal, küünlad põlevad. Pildistatakse ja suundutakse vaikselt autode poole, et peielauda sõita.

Ma pean ta kõrvale istuma, otsustab Silver vapralt. Isa räägib midagi, aga see läheb kõrvust mööda. Teel tabab neid vihmasadu. Pärast seda tuleb päike välja ja üle maantee tõmmatakse kahekordne vikerkaar. Ilus.

„Küllap see Ants oli üks Jumalale meelepärane mees,“ ostustab Hans Seppel nähtu põhjal. 

Nende sõnadega alustab ta ka oma kõnet peielauas. Silver istubki Marie kõrvale. Pakub talle seapraadi ja hapukapsast, kallab morssi. Käiks kõrvade peal ka, kui vaja oleks. Kui see aitaks. Fleur, kes istub teisel poole oma ema, küünitab end Marie tagant ja sakutab Silverit pintsakuvarrukast.

„Mis su nimi on?“ küsib ta julgelt ning valjult, sest ümberringi käib juba paras sumin.

„Silver, aga sinul?“

„Fleur ja see on mu ema Marie!“

Marie vaatab nüüd Silverile otsa, naeratab ning vabandab: „Fleur võib vahel üsna tüütu olla.“

Jää on murtud, barjäär vallutatud. Ole sa tänatud, väike plika.

„Ema, mul on igav. Kas ma võin Silveriga välja minna?“

„Me hakkame kohe kohvi jooma ja kringlit sööma,“ vastab ema.

„Ma ei joo kohvi ja kringlit ma ka ei taha,“ valetab Silver täiesti süütult. „Hea meelega läheksin värsket õhku hingama.“

Nii palju on Silver Seppel psühholoogiat õppinud, et aru saada -  Fleur on ta isaks välja valinud.


Õues on plaatsillutis, mille peal annab suurepäraselt keksu hüpata. Tüdruk hüppab ja loeb kaasa mingit prantsuskeelset salmikest. Silver seisab, hingab vihmajärgset värskust ja mõtleb, milline on järgmine käik. Mida teha? Kuidas käituda? Pall on tema käes.

No comments:

Post a Comment