Wednesday, March 12, 2014

Hillerite naised 2

Matus toimub kirikus. Samas, kus Ants Hillerit kunagi ka ristiti. Vahepeal viis elu Hillerid Tartusse, aga nüüd ollakse kodukandis tagasi. Antsu kodukandis. Anne on pärit mujalt. Ants jääbki nüüd siia. Surnuaia põliste puude alla igaveseks puhkama. Anne jääb ka siia. Oma armsasse väikesesse maamajja elama. Majja, mille Ants jõudis just tip-top korda teha. Seitsmekümneselt on vara minna, aga surmal pole vanust.

See oli mõned päevad tagasi. Tõotas kuum päev tulla. Ants jäi õue muruniitjat putitama ja Anne läks surnuaiale haudu koristama. Ämma ja äia haudu. Õigemini sõitis jalgrattaga mööda varjulist ja kaunist metsateed. Kui koju tagasi jõudis, nägi värava taga kiirabiautot. Nii lihtne see oligi. Pole nagu veel õieti päralegi jõudnud, mis juhtus. Infarkt.

Nüüd tuleb lihtsalt teistmoodi elama hakata. Üksinda. Vivian ja Jean jäävad äärmisel juhul vaid paariks päevaks. Ega Anne tahaksi rohkemaks. See Viviani kodumaa mittearmastus on koormav. Jean on küll meeldiv, aga pikalt võõrkeeles suhelda muutub ka väsitavaks. Aga mis plaanid on Mariel? Seda Anne veel ei tea. Tüdruk on mokaotsast pillanud, et tahakski Eestisse jääda.

Saatus ent juba sillutab teed, et need plaanid teostuksid. Saatuse nimi on Silver Seppel ja tema seisab ka matuseliste ringis. Koos oma isa Hans Seppeliga. Ants Hiller  ja HansSeppel olid koolivennad ja sõjaväekaaslased. Ühe aasta mehed. Nüüd lebab üks kirstus, aga teine on täis väge ja peab koos poegadega suurt viljakasvatustalu. Tema noorim poeg Silver on aga Amori noolest haavatud. Just praegu siinsamas isa sõbra matusel. Nii kui Maried nägi, tundis kohe, et ainult see naine. Mistahes hinnaga. Ta silmitseb vargsi oma ihaldusobjekti. Küll tahaks emmata neid nutust värisevaid õlgu! Silveri peas hakkab küpsema legend sellest, kuidas tal on vaja prantsuse keelt valdavat inimest ühe projekti tarvis. Lihtsalt ühe projekti. Tegelikult on selle projekti nimi Marie Hiller. Kodus oli juttu sellest, et Hillerite tütretütar tahab Eestisse tagasi tulla. Vajalik info jääb ikka meelde! Silveril polnud sooja ega külma Hillerite tütretütrest. Polnud, aga nüüd on. Asjalood muutuvad minutitega.

Silver vaatab, kuidas väike tüdruk kiriku vahekäigus kord ühe, kord teise kanna peal keerutab ja oma ilusast kleidist vaimustub. Armas laps. See on ka juba teada, et lapse itaallasest isa on seitsme tuule poole kadunud. Tore. Silveri ja Fleuri pilgud kohtuvad. Fleur tuleb lähemale ja sosistab ilusas eesti keeles: 
„Kas sul on ka igav? Lähme õue!“
Silver on kohkunud. 
„Ma ei tea, kas su ema lubab,“ sosistab ta vastu.
Fleur on ilmselgelt pettunud.


Lõpuks kantakse kirst kirikust välja ja matuserong suundub surnuaiale. Männid lõhnavad. Liiv on nii kutsuvalt kollane ja Silver Seppel nii õnnelik. Fleur asub kohe liivahunnikus teid ehitama ja männikäbidest istandusi rajama. Silver tahaks nii väga temaga ühineda, aga vist ikka ei sobi kolmekümnesel mehel matuste ajal liivahunnikus mängida. Pealegi on aeg sealmaal, et tuleb võtta labidas ja hakata hauda kinni ajama. Vana hea kirstumatus. Seda kohtab tänapäeval nii harva. Nüüd on ju urnid ja kolumbaariumid. 

No comments:

Post a Comment