Wednesday, March 19, 2014

Hilleri naised 9

„Siin olen, emme!“ hüüab Fleur. Unesegane Anne ei saa millestki aru.

„Kus emme on? Just hüüdis mind ju. Ja ise nuttis. Miks ta nuttis? Kus ta on?“

„Fleurikene, sa nägid jälle und! Me oleme nii kaua maganud. Õhtu on juba. Ema ja Silver peaksid varsti siin juba olema. Tõuseme üles, ma teen teed.“

Kann hakkab peagi kahisema ja varsti lõhnab pärnaõietee savikruusides. Anne teeb paar suitsulõhevõileiba, sest magades on kõht tühjaks läinud. Kuts ja Saalomon nõuavad häälekalt tuppalaskmist.

Fleur on kuidagi vaikne. Unine veel, mõtleb Anne. Päris hilja on juba, õhtuks kisub, aga Marie ja Silver ei tule veel. Fleur juba igatseb.

„Vanaema, helista neile,“ palub laps. 
Anne võtab telefoni, aga see hakkab ta peos helisema. Anne lausa võpatab. Võõras number. Anne võtab kõne vastu.

Tükk aega ei saa millestki aru. Helistab Hans Seppel. Sai numbri kellegi käest... Tallinn-Tartu maanteel... tihe liiklus... möödasõidul... kõva vihmasadu... halb nähtavus... kaldus vastassuunavööndisse... silmapilkselt ja mõlemad ...piip... piip... piip...


Anne vaatab seda tumedapäist hirmunud silmadega last oma diivanil kortsus pleedi sees. Kuidas siis nüüd edasi?

No comments:

Post a Comment