Monday, March 3, 2014

9.päev – teisipäev

Lülitasin telefoni üle hulga aja sisse. Olin kogu maailma jaoks levist väljas. Ikka see meestevärk. Enam ei tundu vahva. Mehed otsivad ikka päriselt naist. Mina siin korraldan vaid eksprimenti.

Väike Ilus Hiireke on nii väike, aga tümistab kõndides ja sahistab susse. Muide, see muundunud kõnnak tuleneb ta haigusest. Psüühika ja füüsis on ju omavahel seotud ning mõjutavad teineteist. Ka tema on palju läbi elanud. Parema käe õlavarrel jookseb pikk arm. Käeluu murdus, kui teda noorena vägistada püüti. Hiireke on Freddie Mercury fänn. Tal on T-särk Freddie pildiga. Vana ja kulunud juba.

Hiireke oskab rääkida muusikast ja kirjandusest. Temaga on huvitav.

Suur Psühholoog käib mööda, aga ei tereta. Matsid jäävad matsideks.

Palatit kvartsitatakse. Istun koridoris ja vahin seina. See on kollakasbeeži struktuurvärviga kaetud, nagu ”Kodutunde ” saates näeme.

Ma ei tea, kas ma tahan koju.

Hiireke tuleb tagasi. Ta on saanud kätte oma Haloperidoli süsti häälte vastu oma peas. Ta saab seda kord kuus, aga hääled on ikkagi.

”Ma olen palju haigem kui sina,” süüdistab mind Hiireke. Loomulikult ta on. Ma ei eitagi, aga aidata ka ei saa. Kui, siis ainult mõistmisega.

Madam Kunstiteraapia kutsub Halli Habeme ka joonistama. Ma arvan, et see mees võib minust nooremgi olla. Vaikseke. Tuleb välja, et eestlane. Tuleb välja, et oskab joonistada. Lohaka joonega ja huvitavalt. Kunstikoolis pole käinud. Loomulik anne.

Mina nühin oma õlipastelle. Seekord vikerkaar ja liblikad ja kiil. Madam Kunstiteraapia on üllatunud, sest kiili tavaliselt keegi ei kujuta. No minu kiil on küll äratuntav, aga siiski...


No comments:

Post a Comment