Monday, February 17, 2014

Oh sa raisk!

See lugu tuleb vandesõnadega. Pean kasutama. (Vaata ka hobuse türa juhtumit Maarja Kangro luules). See on hoopis midagi muud, aga tundus praegu kohane siin viidata.

Tulen linnast. Lumesadu... oli juba lõppenud. Linna viimaste majade juures peatub mu kõrval politeseiauto ja noor venelasest politseinik küsib peaaegu perfektselt, õige pisut kokutades, aga ametlikult ja tsipa ülbelt ka: "Kas te kõnniteed näete? Miks te kõnnite sõiduteel, kui teie jaoks on kõnnitee olemas?"

Tegelikult tubli, ta tegi oma tööd.

Mina. Mu Sisemine Mina, see Mässaja tahtnuks ülbelt vastata: "Kuule, kutt, ma olen sinusuguseid kümnete kaupa koolis loputanud. Kõnnitee lõpeb viiekümne meetri pärast ära. Kus perses ma siis sinu arvates kõnnin? Ah?"

Aga minu Väline Mina, see Tilluke Argpüks, nähes, et kõrvalistuja liigutab mingit papkat oma käes (kurat, nüüd teeb mulle veel trahvi ka) laiutas vaid käsi ja vastas: "Näen. Ma lähen kohe sinna ja luban edaspidi sõnakuulelik olla." Pugeja, raisk! Läksingi.

Politseipoiss lõpetas vestluse: "Ma väga loodan," ja läinud oligi.

Mul aga lugu alles algas. Tundsin, et midagi taolist on kunagi varem olnud. Ma tundsin end nagu tuppasittunud kass, kes nahapeale on saanud. (No tegelikult ma ei tea, kuidas ta end tunneb, olgu tõe huvides lisatud).
Siis tuli meelde. See oli pea pool sajandit tagasi. Tulin tollase rajoonimaja eest üle platsi. Talvel. Seal manööverdas üks "Willis". Jäin tema taha ja ei osanud seisukohta võtta, kas minna edasi või mitte. Lapsemõistus lahendas olukorra nii, et tuterdasin seal senikaua, kuni sain "Willise" tagumikuga piisavalt tugevalt pihta. Kukkusin maha. Mäletan, et valus oli ja koolikott lendas lahti, raamatud-vihikud laiali.
Juht (noor mees) tegi ukse pärani ja käratas:

"Kurat, mida sa kekerdad (mäletan seda sõna). Mine või seisa paigal!"

Kõik. Möödujad vaatasin kaastundlikult, aga keegi ei tulnud juurde. Või ikka tuli? See koht on hämar, ei mäleta.

Ma pole seda lugu kunagi kellelegi rääkinud. Mul oli väga häbi. Nii kaua on see püsinud alateadvuses ja täna tuli pinnale. Mingid mälumehhanismid hakkasid tööle. Mu keha mäletas neid emotsioone ja taaskäivitas.

No comments:

Post a Comment