Monday, February 10, 2014

Esmaspäeva õhtupoolik

Hämardub. Maria mu selja taga magab. Ta on haige. Kahju. Nii me ei saanudki täna minna kahekesi kohalikule ajalehele intervjuud andma. Käisin üksi. Sellevõrra saab nüüd lahjem lugu.

Aknast paistab lumine aed. Üks kadakas on oma toekepi küljest lahti pääsnud ja nii nad koos moodustavad disharmoonia. Kepp on püsti, kadakas viltu. Ma ei saa seda parandama ka minna, siis tallaksin jäljed lumme. Seda ma ei salli. Lumi olgu puutumatu.

Natuke juba igatsen aeda müttama. Vara veel. Kaks kuud vähemalt on veel kõik lume all.

Laud on Maria vildikaid tuugalt täis. Mul oleks vaja sugupuu värviliseks teha, aga ma ei suuda. Joonistasin ta harilikuga Genist maha, et tervikpilti silme ette saada, aga eriharusid värviliseks teha...See käib lihtsalt üle jõu. Ja täiendada ka ei viitsi. Keegi on kindlasti vahepeal juurde sündinud.

Äkki peaks isapoolsete sugulaste kokkutuleku ka ikka sel suvel tegema?

No comments:

Post a Comment