Thursday, February 20, 2014

Ekshibitsionist ei saa rahu

Riputan välja oma järgmise järjejutu. Teadke, et teil on ristid, millega lehekülgi sulgeda, kui kirjutatu tundub liiga...

Kollaste Majade Maailm

Teile, kes te olete tundnud piinavat tühjust hinges,
painavaid mõtteid peas
ja olemas olemise talumatut raskust.



Ja teile,
kes te olete kuulanud meid ära,
mõistnud, tegelenud meiega,
andnud tablette,
teinud süste.
Teile, kes te olete meist
TÕELISELT HOOLINUD.
  

Sina, kes sa ei tea sellest kõigest midagi,
kelle arvates on psüühikahäiretega inimesed lihtsalt nõrgad ja põlastusväärsed.
Sina, kelle jaoks on depressioon pelgalt vaid väljamõeldis
ja häiritud psüühikaga inimesed madala IQ-ga,
ohtlikud ja agressiivsed
ning enesetapp üks äärmiselt mõistmatu ja taunitav tegu.
Sina pane see see lehekülg nüüd hästi ruttu kinni ja ära enam mitte iialgi ava,
sest see ei kõneta sind.
Selles loos kirjapandu on reaalses elus just nii toimunud.

Kollased Majad ei ole mitte alati kollased. Nad võivad olla mistahes värvi. Minu esimene Kollane Maja oli hallikas-lillakas-pruuuni terrassiitkrohviga kaetud psühhiaatriahaigla. Läksin sinna vabatahtlikult. See esimene öö kinnises akuutaosakonnas ehmatas mu poolsurnuks. Olin hullumaju kujutanud ikka raamatutest loetu ja filmidest vaadatu põhjal. Need pidid olema vanad mõisahooned keset pargirohelust, kus raskemeelsed noored naised päevade kaupa jalutasid ja olid oma psühhiaatrisse armunud. Psühhiaatrid neisse ka loomulikult.

See oli aga rahvast täis tuubitub umbne ruum. Arvati, et ehk on mul isolaatoris üksi rahulikum. Isolaator kujutas endast väikest ubrikut, kus vaid katkine vatimadrats nurgas. Tundus jõle. Pandi mind siiski palatisse. Ühte ma sain kohe aru. Ma ei tohi karjuda:“Laske mind välja, ma pole hull!“

Karjujaid piisas minutagi. Ennast alasti kiskujaid ka. Kõige selle peale ütles üks ilus noor meessanitar: „Ja selle kuradi sitase tööga pean ma oma naist ja kahte last toitma.“

Õnneks jäi see öö mu ainsaks sellises osakonnas. Pilt, mida ma seal nägin, muutis mu maailma. Tõotasin, et teen kõik endast oleneva, et ei peaks sattuma enam kunagi sellisesse olukorda. Olukorda, kus inimesest saab mõistuseta loom ja teda koheldaksegi nagu mõistuseta looma. Sellest ööst on mulle jäänud sügav kaastunne ja poolehoid kõikide psüühiliselt väga raskelt haigete vastu.


Ma ei suutnud endale antud tõotust pidada. Möödus kaheksateist aastat ja ma olin sunnitud taas Kollase Maja uksest sisse astuma. Seekord halli ja väikese neuroosiosakonna omast. Tookordeset õudust pole ma oma järgneval  Kollaste Majade teekonnal kohanud. Kuid see teekond jätkub veel. Kuidas ta kord lõpeb? Vastust ma ei tea.

No comments:

Post a Comment