Thursday, February 27, 2014

7. päev – pühapäev

Väike Ilus Hiireke marutab. Tal on hääled peas. Kuuleb, kuidas mutid teda taga räägivad.

Rets kõnetas mind esmakordselt. Teietas. Küsis isu, õigemini selle puudumise kohta.

Rets on end raseerinud, pühapäev ju. Käib ringi, bidžaamapükste sääred üles keeratud. Üleskeeratud säärde on pistetud kaks tikutoosi. Igiliikur tiirleb oma orbiidil, teatud aja tagant meie palati lahtisest uksest möödudes. Ühel hetkel sisistab Hiireke läbi hammaste: ”Tapan ära!” Teda ajab see igiliikumine endast välja. Mõistan teda.

Mind häirib jälle Vanamehe möla. On üks suur ja paks Vanamees. Koridoris on ju hea akustika. Ka tavaline kõne võimendub. Olen ise ka juba sisistamisele väga lähedal.

Hiireke marutab ikka täiega, aga ma enam ei kuule, sest mulle helistab jälle mingi mees ja ma hakkan telefoniga rääkima.

Kollane Dressipluus on koju läinud. Hiireke süüdistab teda oma pesukaitsete varguses. Puhaste loomulikult. Kahtlen pisut. Hiireke on kohutav puhtusefriik, küürib nagu üks väike pesukaru. Küll ennast, küll riideid. Võtan temast eeskuju.


Olen segaduses ja nutune. Mida ma olen kokku keeranud selle kosjakontori värgiga? Käin ringi, silmad punased peas. Poen vara voodisse. Und ei tule. Vahin aga telefoni pealt kellaaega. Viimane vaatamine on kell neli. Lülitan telefoni välja ja jään magama.

No comments:

Post a Comment