Sunday, February 23, 2014

3.päev – kolmapäev

Miks mulle siin Kollase Maja esimesel korrusel rohkem meeldib? Sest siin on vaid kord nädalas Suur Visiit. Kolmapäeval. 

Kuidas ma ei talu neid visiite. Ma ei kannata üldse mingit ootamist. Eriti, kui ma ei tea, kui kaua ma ootama pean. Keegi ei ütle ju visiidi täpset kellaaega ja keegi ei tea, mis tuju Härra Kõikvõimsal parajasti on. Mina annan ta küsimustele alati valesid vastuseid. Härra Kõikvõimas pole rahul  ja see ajab mu närvi.

Tuleb palatis vagusi oodata, aga ma ei suuda. Jooksen vetsu vahet. Nutan vahepeal, olen täiega närvis.

No tulevad lõpuks. Härra Kõikvõimas küsib, kas ma olen ka varem haiglas olnud. Ei mäletagi mind, kurat võtaks. Solvav. Tuleb siis lihtsalt tihedamini haiglas käia, et talle silma jääda. Küsib, et miks haiglasse tulin. Jalad valutavad. Kuidas psühhiaater jalavalu ravida saab, ei mõista Härra Kõikvõimas. Räägin talle psühhosomaatilistest valudest. Ta teadvat isegi seda. Tuhiseb minema ja jätab mulle halva tuju.

Hiljem selgub, et Härra Kõikvõimas olevat teisel korrusel kõvasti sõimata saanud. Üleval on ju buinõje, alumine korrus on rahhulik.  Muidugi oli tal alla jõudes paha tuju. Ja siis elab seda meie peal välja. Psühhiaatria kõrgeim pilotaaž tõesti!

Õnneks ma kohtun hiljem Oma Ilusa Noore Psühholoogiga, kes mu tuju tunduvalt parandab. Ja joonistamas käin. Ka Madam Kunstiteraapia mõjub positivselt. Ta on lahe, turvaline ja emalik. Joonistan õlipastellidega. Väike Ilus Hiirekene oskab mu joonistuse lahti rääkida. Ma ei mõelnud midagi, joonistasin lihtsalt keskele südame ja ümber nagu kivimüüri erineva kuju ja värvidega kividest. Hiireke ütleb, et võib ka kivide keskel elavat süda omada. Tal on õigus.


Õhtul valutavadki jalad, küsin valuvaigistit ja magan tänu sellele hästi.

No comments:

Post a Comment