Friday, February 21, 2014

1.päev – esmaspäev

Kell pool kümme heliseb telefon. Ärkan momentaalselt. Armsa hääle ja vene aktsendiga õde küsib, kas ma olen nõus minema Kollase Maja esimesele korrusele, sest neuroosiosakonnas kohti pole. Olen nõus. Pean enne kahte haiglasse jõudma. Loobin asjad kähku kotti. Koti jätan Oma Armsa Sohimehe autosse, ise lähen jalgsi dispanserist saatekirja võtma. Küsin Doktor Püüdlikult, kas see on neuroosiosakond, kuhu ma lähen. Ta vastab eitavalt, aga lisab rahustavalt, et seal on rahhulik.

Ja olengi Kollase Maja ukse taga. See maja on mind alati hirmutanud, aga ka meelitanud enda sisse tulema. Lasen kaks korda kella. Välja pole helinat kuulda. Väga palju tirtsutada ei tohi, see ajab sanitari närvi, sest tal on kindlasti koristamine või midagi muud parasjagu käsil.

Avama tuleb noor ja sõbralik punapäine näitsik. Juba sisenedes saame aru, et Kollane Maja on hoopis midagi muud, kui mu tuttav neuroosiosakond. Pisut teatejooksu mu saatekirjaga ja siis saadab näitsik Mu Armsa Sohimehe uksest välja ning annab mind Üleääre Värvitud Huule käsutusse. Tema on garderoobi valitsejanna. Kott tuleb garderoobi jätta. Lubatakse võtta vaid hädavajalikud riided. Hommikumantli vööd mitte!!! Teadagi miks. Arvuti ja telefonilaadija tuleb jätta protseduuride tuppa. Palatites pole pistikupesasidki! Üleääre Värvitud Huul valvab ja vaatab, mida ma täpselt kaasa võtan. Kiire on ja olen segaduses. Pean kähku tegema.

Leban voodil ja ootan lõunasööki. Mulle meeldib siin. Päike paistab, palat on soe. Siin on rohkem ruumi, kui mu eelmises Kollases Majas. Ja siin ei pea ise koristama! Ainuke kole asi on duširuumi värvi mahakooriv roostes radiaator. Ja vetsus puudub privaatsus – kaks potti kõrvuti, müür vahel, aga eest avatud. Selge, harjun ka sellega. Muide, see maja oli varem koolimaja. Varsti kutsub Mu Oma Psühhiaater mind vestlusele. Milline õnn, kui arst tunneb sind ja sina arsti!

Meid on palatis kolm – Valja, Väike Ilus Hiireke ja mina. Neljas voodi on tühi. Õnneks. Valja on suurepärase huumorimeele ja filmiliku saatusega kuuekümne nelja aastane vene daam. Suitsetab nagu korsten. Põhielu käibki alati kurilkas. Mina jään sellest paraku ilma, aga mul on ju niikuinii kõigest ükskõik.
Valja on läbi elanud tõesti rohkem, kui üks inimene tohiks üldse suuta. Üks poeg poos end, teine sai autoavariis surma. Valja ema hüppas pärast insulti üheksanda korruse rõdult alla. Valja tütar vägistati. Loomulikult pärast seda haigestus Valja maovähki. Teda opereeriti seitse aastat tagasi. Ka ühest enesetapukatsest toodi ta eluga välja. Valjal pole küll ühtegi hammast, aga see üldse ei loe. Ta näeb alati hea välja, meigitud. Mul küll ei lubatud kosmeetikat ega parfüümi palatisse võtta. Ega ma viitsiksi meikimisega tegeleda. Üldse ei huvita.

Väike Ilus Hiireke on minuvanune, aga poole pisem. Ka muusikat õppinud. Skisofreenik. Andekas tüdruk. Jäi haigeks Elleri kooli teisel kursusel pärsat kõva õppimist ja õnnetut armulugu.


Õhtul ei taheta mulle petti anda, sest minu nime pole kirjas. Piima aga jälle mina ei taha. No leitakse mulle ka see kruusitäis petti. Pean nüüd meeles pidama ja õele ütlema, et ta vastavasse kohta vastava märke teeks.

No comments:

Post a Comment