Saturday, January 18, 2014

Veel küünarnukkidest ja õlgadest

Nendest, mis toetavad. Mul jäid pooled asjad rääkimata.

Koori laulma läksin ka sellepärast, et olla keset inimesi ja keset muusikat. Rohkem nagu teraapia mõttes. Ma pole nii ammu kooris laulnud. Aga ma nii väga tahan. Maslow`püramiidi järgi on see kolmas aste - kuuluvusvajadus.

Ja siis see lõuna kontserdimaja kohvikus, kus me rääkisime proua rektori valgest pitskleidist ja muudest toredatest asjadest ja ma ei suutnud solfedžeerida hällilaulu, mille Tunne Kelami ema oli oma pojale kirjutanud. See oli üks armas olemine.

Järjest rohkem ma vajan inimesi. Nüüd te siis teate.

No comments:

Post a Comment