Sunday, January 5, 2014

Sõnni uus sõber

Horoskoop lubab Sõnnile sel aastal uut sõpra. Et Saatus sillutab talle juba teed. Sellele uuele sõbrale, ma saan nii aru. Sillutagu aga. Ja sile saagu see olema. Aamen!

Meessõber? Naissõber? Seda horoskoop ei räägi. Kas sõber nagu sõber või sõber nagu midagi rohkemat kui sõber? Mul on nii palju küsimusi horoskoobile.

Vot nüüd oleks vaja vaadata seda maeiteamisasja. Üks tähetark tegi mulle kunagi. Noh, see, kus on kõik kirjas. Mis oli ja mis on ja mis tuleb. Aga ma ei tea, kus seekallis dokument olla võiks. Igal pool on virnade kaupa raamatuid ja mingeid vanu paberkandjatel asjandusi. Niiskusest ammu kollased ja rabedad.

Ema kaustikud kirjanikutoa kirstus on ka hallitama läinud. Talvel on seal ju niiske.

Tegelikult olen ma üks suur Hävitaja. Ma ei armasta vanu asju alles hoida. Olen väga palju põletanud ja pean seda ilmselt veel tegema. Kõik need hiirekusesed ürikud, head teed teile.

Muuseumitöötajat ei saaks minust kunagi. Ma ei sobinud ka kirjastuse müügijuhiks. Mida rohkem ma müüsin, seda rohkem nad, kuradid, juurde trükkisid. Minu nägemus on, et müüd ära ja plats puhas.

Nagu folkloor räägib, et talumees olnud õnnelik: "Heinad otsas, lehm surnud, kord jälle majas!" Vot täpselt selline elufilosoofia on minulgi. Meeldivad tühjad ja puhtad toad. Kohe homme panen millelegi tule otsa, uskuge mind.

Nüüd tuleb jumalavallatu jutt. Ma esiteks palun Jumala käest andeks ja siis sülitan veel kolm korda üle õla. Nimelt. Kui peaks juhtuma tuleõnnetus. Ptüi, ptüi, ptüi! Siis kõige rohkem kardan ma seda, et kõik heatahtlikud hakkavad mulle oma vanu asju tooma.

Me ei vaja üldse nii palju asju, kui meil on. Vahel ma tunnen, et lihtsalt lämbun nendesse. Kõige hullemad on need sajad lipsud. Võehh!!!

No comments:

Post a Comment