Wednesday, January 8, 2014

Naine polaaröös

Kuulan sellist järjejuttu raadiost. Olen alati huvi tundnud karmi põhjamaa, kasukates meeste, norra karuküttide vastu.

Et Arktikat tunnetada, peab seal üksi olema, öeldakse jutus. Veel öeldi, et üksi olles võib seal ka hulluks minna. No paar päeva äkki kannataks välja? Mis?

Igatahes oleks mulle vaja üksiolemist, vähe süüa, ellujäämiskursust karmides oludes. Ma saaksin selle ka oma kodus korraldada, kui mu mees ei tuleks igal õhtul kotitäie maitsva toiduga. Üksi olles lähen ma poodi alles siis, kui mul tõesti mitte midagi enam kodus süüa pole.

Tahaksin liuelda terve päeva suuskadel mööda metsi ja õhtul kodus onni soojaks kütta ning süüa kõva leivakooriku ja juua kuuma teed meega. No polaaröös ei suusata sa midagi. Kuud vahid ainult, kui teda näha on. Ilmselt läheksin küll paari päevaga hulluks.

Tore, kui ma siin ja praegu õue läheksin, jalutaksin koeraga, tooksin pesu tuppa kuivama (ta on seal nüüd vihma käes küllalt ligunenud), veaksin metsast notte koju, lõhuksin mõne äragi, tassiksin pliidipuud kööki. Koristada ma siis polaaröös küll ei viitsi. Tolmurullid ei paistagi.

Tõesti. Ma püüan nüüd kõike seda teha!


No comments:

Post a Comment