Thursday, January 9, 2014

Mis ma nüüd siis peale hakkan?

Läksin segakoori laulma. Et olla inimeste hulgas, suhelda, et laulmine mõjub hästi psüühikale. Ja mis juhtus? Juba esimeses proovis kammisin end täitsa segi.

Ja kellele ma nüüd selgitan seda? Keegi ei usu ju. Ah, mis sa ajad, öeldakse.

Absoluutselt midagi meelde ei jää! Sekundit üles või alla laulda ei suuda. Ei kuule ennast ega teisi. Selline koorilaulja? Ameti poolest veel muusikaõpetaja. No kunagine. Seetõttu on veel eriti piinlik loll olla.

Laulupeo repertuaar on minusugusele liiga keeruline. Vähemalt esimesel vaatamisel noodi sisse.

Lihtsalt kõik mõjutab tundeelu nii tugevasti. Millal ma viimati olen ärganud kell kuus? Pigem ma uinun sel ajal. No vahet pole. Närvisüsteem on häälest ära. Täiesti. Närvid on nähtaval. Keegi kunagi ütles nii. Mitte küll minu kohta. Olen selle ütlemise lihtsalt üle võtnud.

No ma proovin ikka natuke veel. Kohe alla ei anna. Saate ikka aru, et ma ei haletse siin ennast? Ma selgitan teile olukorda. Et te teaksite. Pealt paistan täiesti normaalne, aga tegelikult ei ole. Iga väiksema asjaga on probleeme. Võimed nullis ja mälu miinusmärgiga. Sellegipoolest naeran meelsasti ja lõõbin rõõmuga. Vahel.

Järgmisena katsetan tantsimisega. Vaatame, kuidas see mõjub.

No comments:

Post a Comment