Tuesday, January 28, 2014

Lühike lõpp sellele loole

Tunnen läbi une, kuidas Indrek mind põsele suudleb. Ma ei tee märkama ega ärkamagi. Pisut hiljem kuulen autot ära sõitmas. Veel on hämar. Mõnulen ja ringutan segikepitud voodis ja olen õnnelik. Mu plaan läks korda. Armas Jumal, palun ma, tee nii, et ma rasedaks jääksin. Siis jään uuesti magama.



Olen nüüd väikese maakooli muusikaõpetaja. Lapsi on küll klassides vähe, aga tegemist on nendega küll. Käitumishäireid on päris palju. Aga pole viga, saan hakkama.

Kord nädalas on segakoori proovid. Koolimajas. Paarkümmend ärksa vaimuga keskeas inimest ja üle keskmise musikaalsed. Koor saab hoo sisse ja seltsielu ka. Oma naljad, oma flirdid. Uue koori loomine on alati tore. Seda nimetatakse esimese armastuse perioodiks. Hiljem hakkavad tulema väikse susinad ja intriigid, aga ei pruugi. Tugev liider peab olema. Meil on. Tomm.

Mu endine elu on ununenud. Ei Chris ega lapsed pole ühendust võtnud. Seda ma ju tahtsingi. Feissbukis oleme sõbrad edasi. Seal näen nende tegemisi. On tõesti võimalik sõbralikult lahku minna. Eriti, kui kompensatsooniks saad kümme tuhat eurot, on väike vastik materialistlik tõbras minus endaga rahul.

On jaanuari lõpp. Ma ei tunne end mitte üldse rasedalt. Ootan veel. Tavaliselt mu tsükkel käib nagu kellavärk. Testi ostan igaks juhuks valmis.

Nii. Nüüd on juba veebruari algus. Täna hommikul ma teen selle teoks. Tilgutan ja sulen silmad. Tükk aega ei julge vaadata. Siis teen silmad lahti...


KAKS TRIIPU!!!

No comments:

Post a Comment