Friday, January 31, 2014

Kiire

Ega ma salli, kui inimesed inisevad, et neil on kiire. Nüüd hakkan ise ka! Kiire nagu litsil laadapäeval. Selle suurepärase väljendi õpetas mulle mu kauaaegne koolidirektor, nüüdseks juba väga auväärses eas lugupeetud mees. Pean ise ka temast väga.

Tal oli palju häid ütlemisi. Kui söögivaesel veneajal keegi teisele tõi mingit söögkraami (liha, jahu jne) ja siis see teine lõi käsi kokku ning kiljatas: "Issand, kui palju seda nüüd siis on ja mis see maksab?", siis sobis vastuseks:"Küll perse kaalub."

Olin napilt kakskümmend viis. Talvisel vahetunnil istusime õpetajatetoas. Tõusin püsti ja minu tooli peal oli LUMI!!! Ei jõudnud ära imestada, kuidas see sinna sai. Härra direktor refereeris lühidalt: "Vanaks hakkad jääma, taguots ei sulata enam lund ära!"

Uus teema. Nüüd on see siis käes. Inimesed tahavad mu raamatut, aga kõik on otsas! Kurb...

Et mis mul siis nii kiire on?

Ene Hioni "Teekond läbi hiiukirnu" on pooleli, Andrei Ivanovi "Harbini ööliblikatega" olen alles kaane peal ja "Mälestusi Tarakuse külast" tõin just postkastist ära.

LOOMULIKLT pean ma kütma ja täna on plaanis isegi mehele süüa teha. Pidid tulema praekartulid, aga tuleb vist hoopis omlet spinatiga. Aga äkki mõlemad? Jah, just. Mõlemad.

Ja õhtul, kui noodid saan, pean õppima selgeks kahe laulu aldipartiid. Partiid pole probleem, aga esinemine küll. Ma ei julge lavale minna. Võin saada keset laulu sellise paanikahoo, et ohohohooo...

Nii on lood, sõbrad.

No comments:

Post a Comment