Tuesday, January 21, 2014

Järjejutt

Jutt on mul meeles mõlkunud aastaid. Une eel ikka. Nüüd panin selle kirja. Ei ole üldsegi autobiograafiline, lihtsalt mina-vormis.


Jõuluks koju

Jumal tänatud, läbi need kooli jõulupeod. Kõik need Püha ööd ja Valged jõulud ja mis kõik veel. Ole sa tänatud mind koju toomast, mu armas direktor. Kutsuks sind kohvi jooma, aga ma ei joo kohvi ja ma olen väsinud ja mul pole sinuga mingeid plaane, mis kohvi joomisele järgnema peaksid. Seega tänan. Näeme pärast vaheaega!

Oh! Jalast need kõrge kontsaga kingad ja varbast katkised sukkpüksid ning seljast see väike must kleit. Kõik seljast ja duši alla. Oh! Võrratu! Lebada nüüd pidžaamas teleka ees. Ihuüksi. Lebada ja olla ja mõnuleda. Napsine nagu ma olen.

Nüüd ma vaatan ka lõpuks üle mitme päeva feissbukki, kuigi kardan neid sadu imalaid jõulusoove, mida ma sealt leidma hakkan. 

Mida kuradit??? Ma ei usu oma silmi! Vaatan veel, silmakesed punnis. Ongi nii! Kohe esimene foto, mida näen, on Guadeloupelt. Sinisinise mere taustal seisavad neli väga tuttavat inimest. Chris Kaasik koos kasutajaga Monica Roht ja veel kaks. Need veel kaks on muidugi Henri ja Evelin. Ja Chris Kaasik seisab koos kasutajaga Monica Roht vägagi liibuvas embuses. Kasutaja Monica Roht on äärmiselt nappides bikiinides. Ja oma rindu on ta lasknud suurendada. Ilmselt Chris Kaasiku raha eest. Mida kuradit?! Chrisil käes kohalik Karukera rummipudel. Väga naljakas. Loen mõnda kommentaari:

„Oo, milline huvitav kooslus!“

„Jõuluks uus naine?“

„Naised lähevad järjest nooremaks!“

Rohkem ma ei loe. Ma nüüd mõtlen natuke.
Ah jaa! Teie ju ei tea. Chris Kaasik on nimelt minu mees. Vabaabielumees ja Henri ning Evelin tema lapsed. Mitte meie ühised, kuid minu üles kasvatatud. Ja Monica Roht on Chrisi sekretär. No kas saab veel triviaalsemat lugu juhtuda? Monica on kakskümmend. Mina kolmkümmend viis. Chris nelikümmend viis. Ma ei oleks unes ka selle peale tulnud. Olen ma tõesti nii suur idioot? Jõulupuhkuse jutt oli ammu, seda ma mäletan. Ja kuna see planeeriti kooli jõulupidude ajaks, siis mina loomulikult minna ei saanud. Ah siis selles oli asi! Huvitav, millal lapsed teada said, et Monica kaasa tuleb? Kaua nemad juba mängus sees on?

Kahju kohe, et oma direktori lasksin ära minna. Oleks ikka võinud seksida temaga natuke. Kasvõi hambad ristis. Oi ma tahan ropendada praegu. Nagu mu koolilapsed. Mida vittu? Ma ei tule iialgi selle peale, et mu mees läheb jõulupuhkusele koos sekretäriga. Ja lapsed ka veel pundis! Kuradi reeturid! Ja pilt kohe feissbukki. No selge. See on tema viis ilmselt mulle teada anda, mis värk on. Elame ju infoajastul!

Oodake, ma natuke mõtlen ja seedin.

No comments:

Post a Comment