Saturday, January 11, 2014

Järgmine jama

Kell on kolm viiskümmend kaks ja kas ma magan? Vastus on ei! Sest mul oli erutav päev. Külalised. Toredad. Palju nalja ja emotsioone. Positiivseid. Ja tulemus - unetus! Nii ongi.

Tegelikult ma jään varsti magama küll. Natuke toksin veel. Tunnen juba, kuidas unekeemia mu organismis tööle hakkab.

Sõin ära viimased viinamarjad ja ka viimase tükikese Kadri ülimaitsvat kooki. Ma ei suutnud enne lõpetada, kui kook otsas. Nüüd saan eluga edasi minna.

Ma arvan, et varsti saab minust maailma pakseim inimene ja ma kasvan ka tugitooli sisse kinni, nagu need ameeriklased, keda peab kraanaga toast välja tõstma. Et siis arsti juurde viia ja tugitoolist välja opereerida.

Tegelikult mul polegi tugitooli. Üleval toas siiski on üks mu lapsepõlveaegne, aga seal ma isatun ainult varasuvel, kui olen toa just ära koristanud. Siis istun puhkama, hingan sisse niiske värvimata puitpõranda lõhna ja mõtlen asjade üle. Tavaliselt olen siis õnnelik.

Talvel on see tuba külm ja ihuüksi. Vaene tuba. Kunagi elasime seal koos oma väikeste lastega.

Talveks tõmbume koomale ümber pliidi, lesku ja kamina. Noh, kui Maria kodus on, siis tema elab muidugi üleval.

Millal sa siis tuled, Maria?

No comments:

Post a Comment