Thursday, January 16, 2014

Isa 101

Nüüd siis süütasin küünlad. Ega hommikul kohe polnud meeleski. Isa saab aru, ma usun. Aga nüüd need hetked siis kuni kooriproovi minekuni pühendan ma isale.

Tegelikult ma pühendasin talle ka jutu "Vana mees ja mesi" oma uues raamatus. No loo narratiiv on fiktsioon ehk lora, nagu me Mariaga tavatseme defineerida seda, mis on välja mõeldud. Kuid ma olen kasutanud palju fakte oma isa eluloost.

Isa elab veel kaua. Kuni on elus veel viimne, kes teda näinud on. Alles siis sureb inimene lõplikult.

Ja siis jääb veel nimi hauakivil.

Aga geenid elavad edasi. Head geenid. Isa oli vitaalne ja arukas. Ja naistelemb. Me siin järeltulijatega ikka vahel paljud asjad kirjutame vanaisa geenide arvele.

Kui palju inimesi on elanud enne meid. Lapsena oli nii huvitav, sest palju täiskasvanuid oli. Igasuguseid värvikaid karaktereid. Aga siis hakkasid nad järjest surema. See šokeeris mind. Minu arvates huvitavamad ongi surnud.

Tänapäeval nagu INIMESEKS olla pole aegagi. Oluline on ju see, et sa oskaksid arvutiga suhelda. Eh, see pole pärsis see, mis mulle meeldiks.

Ja isale ka mitte. Ta ütles oma viimasel aastal, kui tubaseks jäi: "A misasja ma elan, kui ma enam midagid teha ei saa." Talle meeldis oma kätega igasuguseid asju teha. Mulle ka. Viimasel ajal olen eriti hakanud hoolima kätegategijatest.

Mida sulle soobida, isa? Igavest rahu. Loodan, et sa ei pea enam sellesse maailma sündima.


No comments:

Post a Comment