Monday, January 27, 2014

8.osa

Jõulu teisel pühal olen ma varakult jalul ja tegutsemisindu täis. Ajan lõpuks ka auto garaaži ning tassin asjad tuppa. Mahutan need kappidesse ja sahtlitesse ja riiulitesse. MU UUS KODU ON NÜÜD VALMIS!

Pühad möödas. Argipäev. Lund on sadanud. Teen aiateed puhtaks ja väravatagused ka. Päris palju on kaevata garaaži eest väravani ja sealt teele. Sahk on veel valli ka ette lükanud. Mihkel lubas sahamehele öelda, et ta teinekord valli enam ette ei lükkaks. SEAL ma ei kühveldanud kunagi lund. Selleks oli mees palgatud. SIIN teen ma kõik ise. Ja tore ongi. Ajan auto välja. Esimest korda siin oleku jooksul on vaja poodi minna. Mahta jõuluroad ja Dingo söök on otsas. Pood on nagu ikka üks väikese aleviku pood, aga saan kõik vajaliku. Tulen oma tränaga uksest välja. Üks sümpaatne mees hoiab mulle ust lahti. Tänan teda ja jään vaatama. Tema mind ka ja siis küsime korraga, tema: „Lilit?“ ja mina: „Toomas?“. Jällenägemisrõõm on suur. Viimati nägime kooli lõpupeol paar aastakümmet tagasi. Kuulen, et ta on siin vallavanem. Huvitav, et Mahta ja Mihkel seda ei maininud. Oleme muidu külaasjad kaheksat kanti läbi arutanud. Ja äkki pakub Toomas:

„Meil on kolmekümnendal lossis aastalõpuball.“ Ja annab mulle kutsegi kohe.

„Üksi on nagu nadi tulla,“ kahtlen.

„Mul on sulle saatja ka. Mu onupoeg. Just Inglismaalt kodus käimas. Saadan ta sulle kolmveerand kaheksaks autoga värava taha. Sobib? Ja kutse anna tagasi, sul ei lähe seda enam tarvis. Annan kellelegi teisels,“ naerab Tomm.

Sobib muidugi. Ma ei hakka siin midagi pipardama. Tundub, et väga hea geneetiline materjal hakkab ise mulle suhu jooksma. Ma ei tohi seda ometigi maha magada!

„Missugune onupoeg? Indrek või? Ta on minust ju poole noorem. Mäletan teda tatikana.“

„Oli noorem, enam ei ole. Nüüd on täismees, küll sa näed! Kuule, näeme siis ülehomme lossis! Mul naine ja lapsed kodus näljas. Indrek ka. Tervitan kõiki sinu poolt! Tšau!“

Tervita, tervita. Mina hakkan siin sõjaplaani koostama. Mis seks Chrisiga? Ma pole suvest saati isegi mitte pille võtnud ja ainult mõttes oma direktoriga seksinud. Ma tõesti ei mäleta, millal ma päriselt seda tegin. Ma olen neitsi! Ma olen totaalses mehenäljas ja ma tahan last eostada! Seega, kaotada pole midagi, ainult võita. Juba ülehomme tuuakse mulle võimalus kandikul kätte.

Alustan juba hommikul ettevalmistusi. Koorin ja pediküürin ja maniküürin ja masseerin ja võimlen ja vahin ennast peeglist üht- ja teistpidi. Üldiselt jään rahule. Jõulukõht on taandunud. Proovin kleite selga ja kingi jalga. Parfüümiks saab olema Jean Paul Gaultier Classique. Pudelit vaadates läheb mõte korraks küll Monica rindadele, aga ma pühin selle mõtte kohe peast ja jään lõhnavalikule truuks. Kleit on küll aastaid 
vana, aga imeilus. Kutsun seda blondiks kleidiks, sest ta harmoneerub mu juustega, kuigi veikleb valguses ja näitab kümneid värvivarjundeid. Hirmkallis ja Chrisi lemmik. Aga nüüd pean ma selle kleidiga ühe mu lapsepõlve pisipõnni voodisse meelitama. Kõrvarõngad on kuldsed pikad kitsad laastud, mu lemmikud. Ulatuvad õlgadeni. Paar kivita kuldvõru sõrmedesse ja ongi kõik. Poisipeake lihtsalt natuke sassi ja lakki peale. Lihtne. Kott  ja kingad kuldsed. Beež poolkasukas õlgadele. See on kunstkarusnahk. Nii et kasukaeris pole ma mingi tegija. Sellisena siis astun kolmveerand kaheksa kodutrepile ja keeran koduukse lukku. Õnneks on aiatee kõvaks tallatud. Saan kingakestega mindud, ainult paar korda libisengi. Must BMW on kohal ja sellest astub välja...kohkunud näoga pisipõnn! Turtsatan naerma, sest Indrek on tõesti nii üllatunud näoga. Pisipõnn on vähemalt meeter kaheksakümmend viis pikk, frakk seljas ja äärmiselt isuäratav.

„Uups..“ on kõik, mida ta öelda oskab.

„Tere! Noh, mis on? Ära ehmatasid? Ei taha vanatädiga peole minna?“

Aga see pisipõnn saab kohe oma enesekindluse tagasi.

„Tahan, tahan,“ muigab ta saatanlikult ja avab mulle autoukse. Palun väga, Tuhkatriinu sõidab jälle ballile. Loss on tuledesäras. Võimas! Käisin siin viimati enne restaureerimist. Nüüd on hoopis teine pilt. Oh, ma olen endaga rahul. Palju ilusaid inimesi ilusates riietes ja lühtrite säras. Halli trepimademel kõlistame veiniklaase härra ja proua vallavanemaga. Selgub, et proua vallavanem on mu klassiõde. Ja koolidirektor on mu koolivend. Tükk maad vanem küll. Ja mis selgub? Muusikaõpetaja läheb jaanuaris lapseootepuhkusele. Täpselt naelapea pihta. Lööme käed. Nüüd on mul ka töökoht olemas. Super! Tommi algatusel peame ka plaani kohaliku segakoori loomiseks. Mina olen käsi.

Siin on koos kohalik eliit. Mind vaadatakse, õigemini meid Indrekuga. Käime ringi, teretame ahhetades vanu tuttavaid ja tutvume uutega. Lõbus. Olen oma elemendis. Millisele naisele ei meeldiks näha hea välja ja eksponeerida end kümme aastat noorema mehe käevangus. Väga palju ei maksa juua. Õnneks on ju Indrek autoga ja hoiab end tagasi ja mina ka. Teadagi miks.

Tantsime. Indrek oskab samme! Mina ka. Ma teesklen, et oskan veel rohkem, kui tegelikult oskan. Räägime. Indrek sõidab 2. jaanuaril oma Inglismaale tagasi, kus University of Cambrigde teda juba ootab. Mulle sobib. Mul on vaja täna kindlasti see väga hea geneetiline materjal enda sisse saada. Kuupäevad klapivad. Ma ovuleerin! Armas Jumal tundub minu poolel olevat. Ma ei pane üldse tähele, mida ta seal õpib, ma mõtlen ainult sellele, et saaks juba voodisse.

Kuidagi jõuab õhtu nii kaugele, et on sobiv ära hakata minema.

„Tuled ehk mu poole sisse?“ küsin väga ühemõttelise ja triviaalse küsimuse, kui auto mu värava ees peatub. Indrek vaatab mind väga sügava pilguga. Mul tuleb kananahk ihule.

„Ma teen suure värava lahti, saad auto garaaži ette ajada.“


Dingo on väga sõbralik. Hea märk. 

No comments:

Post a Comment