Sunday, January 26, 2014

7.osa

Nüüd hakkab kostma Dingo haukumist, millele sekundeerib pererahva Pitsu ja peagi kobistab keegi ukse taga.

„Eks need Leeni ja Ruudi ole,“ arvab Mahta ja läheb uksele vastu.

Ruudi on ka Pähn, Mihkli lell, ja Leeni loomulikult tema naine. Mõlemad kaugelt üle kaheksakümne, aga pisikesed ja käbedad nagu nirgid. Räägivad oma armsas kõnepruugis.

„Tulime kirikust ja nägime, et tuli põleb ja koer aukus ka aias. Maja aga puha pime. Tulime asja uurima. Ennist, kui kiriku läksime, oli kõik pime ja vagane, paljalt autu seisis õues ja teed kõik lahti aetud. Näe, ongi linnaprovva ise kohal,“ seletab Leeni riidest lahti võttes.

„Mõtle, kui ilus sinine kampsul ja kui hea lõhn,“ lisab ta mind kallistades.

„Jah-jah-jah,“ lisab Ruudi ja teeb kättpidi tere.

Mahta otsib nüüd kaks taldrikut ja kaks pitsi ja kaks tooli juurde ning pidu jätkub.

„Noh, kas oli ka kirik rahvast täis?“ uurib Mihkel.

„Täis ikka. Ega muidu ei käi keegi, aga jõululaupäe õhta tahavad kiriku kasvõi lõhki ajada,“ seletab Leeni ja Ruudi lisab: „Jah-jah-jah!“ Ega ta rohkem suurt räägigi.

Kirikulistel on ka kõhud tühjad ja minu oma ei saa kuidagi täis. Pole ammu söönudki nii head lapsepõlve kodusööki. Vitsutan nii, et teksad ragisevad.

„Oh sa jumal, mul kook ahjus!“ ehmatab Mahta ja jookseb pliidi juurde. See on tema muretaigna-pohlamoosikook. Mäletan seda imemaitsvat kooki oma lapsepõlvest. Mulle ei saanud sellest kunagi küll. Alati oleksin rohkem tahtnud. Oleksin vist terve plaaditäie üksi ära söönud. Kook on just parasjagu valmis ja meie valmis selle söömiseks. Mahta toob kohvikannu ja Mihkel võtab kallilt konjakipudelilt korgi maha. Mahta ei ütle midagi, las sugulased näevad. Toob veel kommikarbigi lagedale. See on maailmakallis Anthon Berg, minu kingitud. Kuidas mulle meeldib, kui šokolaadikommi sees pole šokolaad, vaid martsipan või mõni alkohol või veel mõni imemaitsev löga. Täpselt sellised kommid ongi see taanlane teinud. Tubli mees! Me paneme ohtralt koort ja suhkrut kohvi sisse ning pidutseme. Sööme kooki, joome konjakit ja võtame aga jälle järgmise kommi. Kolm põlvkonda. Nii armsad mulle, kuigi me pole isegi veresugulased mitte. Ma ei suhtlegi ühegi oma veresugulasega. Neid on nii vähe ja ma ei tea neist midagi, aga mulle hakkab tunduma, et võin hakata tahtma neid üles otsida.

Varsti olen jälle napsine. Hakkame kodu poole asutama. Leenil ja Ruudil on pool kilomeetrit läbi metsa minna, mul ainult üle tee. Ilus õhtu oli. Tahan jälle magada. Kustutan õuetule, poen riietest välja ja libisen teki alla. Hambaid ei pese. Dingo seab end mu voodi ette. Jõuluime. Tõeline jõuluime oli see tänane õhtu.

Kui ärkan, on suur valge väljas, Dingo uriseb vaikselt ja keegi kobistab köögis. Ajan end voodist välja, otsin hommikumantli peale ja vaatan ukse vahelt. Mahta teeb pliidi alla tuld.

„Ootasin, ootasin ja vaatasin, et millal korstnast hakkab suitsu tulema, aga ei midagi. Ei pidanud vastu. Mõtlesin, et tulen teen tule alla. Külm võtab su ju ära. Süüa tõin ka.“

Dingo küsib õue. Lasen ta välja ja ise istun Mahtaga köögilaua äärde kakaod jooma ja eilset kooki sööma. Mahta on termosega kakaod toonud. Ta teab ju, et ma tegelikult kohvi ei joo. Tuli praksub pliidi all. Mõnus on. Köök hakkab vaikselt soojaks minema. Mahta uurib ja mina vastan talle. Mahta vangutab vahel mõistmatult pead. Kordan talle ikka ja jälle, et kõik on hästi, et tänu juhtunule sain ma nüüd koju tulla ja et tahan siia jääda.

„Küllap sa koolis ikka tööd saad,“ arvab Mahta.


Küllap ma saan, aga praegu ei ole selle tööga üldse nii kiire. Rahahäda ju pole. Vargananägu, nagu ma olen.

No comments:

Post a Comment