Saturday, January 25, 2014

6.osa

Kohal. Elusat ja tervelt ja ilma liiklustrahvita promillide eest.

„Dingo, tule! Hopp välja!“

Dingole on see tuttav koht. Terve eelmise suve veetsime koos siin. Kallistame Mihkliga.

„Kuule, ma heidan magama. Pole terve öö sõba silmale saanud. Õhtul tulen teile, siis räägime.“

Mihkel noogutab mõistvalt. Mida kuradit me käime nendes kõrgetes koolides, kui hingehariduseks piisab vaid küla- ja elukoolist! Imelised inimesed need prahinimega Pähnad! Ma olen tõesti väga väsinud. Raputan Dingole kaussi krõbinaid, kisun riided seljast ja poen jahedasse, natuke niiskesse voodisse samade linade vahele, mis minust suvel voodisse jäid. Tunnen seal oma suvise kreemi lõhna, kuulen Mihklit kobistamas ja siis vajun sooja unenägudeta pimedusse.

Ärkan samuti pimedusse. Algul ei saa aru, kus ma olen. Siis tuleb kõik meelde. Küünitan lambi põlema. Voodi ees lamab Dingo, pea käppadel. Jälgib mind oma armastava niiske pilguga. Vaatan kella, see on pool seitse. Olen maganud pea kümme tundi. Olen välja puhanud ning värske. Võtan telefoni ja helistan Mahtale.

„Jumal, ma pidin juba vaatama tulema, et äkki oled vedru välja visanud! Tule nüüd siia, mul kõik söögid juba valmis!“

„Kohe. Käin duši all, panen riidesse ja kohe tulen!“

Tunnen nii kohutavat nälga ja ma tean, mis sööke ma kohe saama hakkan. Tahan neid Mahta jõulusööke nii väga. Kähku voodist välja. Loomulikult on Mihkel boileri sisse lülitanud! Oi ma teen ruttu. Juukseid föönitama ei hakka, lihtsalt nühin kuivaks rätikuga ja sasin sõrmedega. Teksad jalga ja sviiter selga. Kus on konjak ja kommikarp? Autos. Kõik asjad on veel autos. Olgu. Küllap nad kunagi tuppa tassin. Nii, Dingoke, sina jääd nüüd maja ja autot valvama. Panen õuetule põlema, siis on sul valge valvata. Mina lähen.

Juba uksel lööb liha- ja kapsalõhn mind põlvist nõrgaks. Mahta vaaritab ikka korralikult, sest Mihkel tahab kõvasti süüa. Ta teeb kõvasti tööd ka. Laual on ahjupraad ja hapukapsad, kartulid-kaalikad-porgandid, kõrvitsasalat ja pohlamoos, verivorstid, sült ja rosolje. Ma tahan seda kõike süüa. Miisu tuleb ja nühib end vastu mu sääri.

„No näed! Rahu ei lase olla inimesel!“ pahandab Mahta.

„Oh sa püha müristus!“õhkab ta kommikarpi nähes ja konjakopudeli kohta ütleb: „Vaata, et sa seda kohe lahti ei kisu, vanamees!“

„Nii,“ ütlen ma lauda istudes. „Tänasest olen siis teie naaber. Chrisil on uus naine. Nad on praegu sellega lõunamaal, lapsed on ka kaasas. Ma ise sain alle eile teada. Aga muidu on kõik hästi!“

„Oh sa püha jumal!“ lööb Mahta kahte kätt kokku. „Kuidas siis nüüd nii äkitse!“

„Nii äkitse jah! Mõned asjad käivad äkitse ja parem ongi!“

„Aga...“ alustab Mahta.

„Ära hakka sina agatama, kui teine ütleb, et kõik on hästi,“ keelab Mihkel ja tõstab suure lihakamaka ette. „Hakkame aga sööma! Ja võtame ühe pitsi haljast ka ikka alla!“

Ma pole ammu pitsist haljast viina joonud, aga pipardama ka ei hakka. Õnneks on imetillukesed pitsikesed. Klõmm! Seest läheb soojaks. Praad maitseb nii hea! Pärast kolmandat pitsi hakkame meie Mahtaga Püha ööd laulma. Mina laulan alti, Mahta sopranit. Mahta on vana kirikukoori sopran.

„Issand! Täna on ju jõululaupäev! Miks sa kirikus pole, Mahta? Kuidas nad ilma sinuta laulavad nüüd seal?“

„No kus ma sain minna, kui sina ju tulid! Küll nad väristavad seal ilma minutagi,“ naerab Mahta.


Mahta värista midagi, väga ilusti ja kõlavalt laulab. Mihkel särab meid kuuldes nagu jõulupuu ja vitsutab aga pekki. Imeline olemine. Maavillane ja mõnus. Vaba igasugusest teesklusest. Kodune. Ma olen tõesti koju jõudnud.

No comments:

Post a Comment