Friday, January 24, 2014

5.osa

Kui ma kujutlen Chrisi ja Monicat seksimas, mida ma siis tunnen? Uudishimu, et mida nad täpselt teevad. No mingi õige väike kripeldus on ka. Kõige rohkem häirivad mind need Monica suurendatud rinnad. Need on kindlasti palju ilusamad nüüd kui minu omad. Katsuks üle saada neist rindadest. Kuna nad on nii suured, siis pole kerge üle saada. Paras mägironimine. Pealegi on Monica minust viisteist aastat noorem. Me oleme üsna sarnased välimuselt. Olen tihti märganud, et kui mehed naist vahetavad, siis see uus on lihtsalt eelmise uuem mudel.

Ära hakka mul taga sõitma, mine mööda! Üldse ei kannata, kui keegi sabas kinni on. Tõmban äärde ja vilgutan suunatuld. Mine ometi! No läks lõpuks.

Muresid polnud. Vahel olid lapsed haiged, aga ei midagi erilist. Kõik kulges sujuvalt. Kirg loomulikult lahtus nende aastate jooksul, aga me ei petnud teineteist. Mina igatahes Chrisi küll mitte ja ma olin kindel, et tema mind ka mitte. Naiselik vaist oleks ju öelnud. Oleks või? Aga miks ta siis nüüd ei öelnud? Et ma taipaksin, pidi Chris lausa fatšeebokis kuulutama. Ma arvan, et ta tegi seda meelega. Ega pole midagi nii kerge näkku öelda ja asju selgeks rääkida. Oh Chris, Chris! Ja mõttes olin ma ise oma direktoriga juba tuhandeid kordi seksinud. Järelikult oligi meie suhe läbi saamas. Lahendus oli kiire ja ootamatu nagu koera saba raiumine ühe äkilise hoobiga. Polnudki valus. Koerte sabasid vist tänapäeval enam ei raiutagi.

Pimedus on juba hämaruseks hõrenenud ja mina hakkan kodule lähenema. See on nüüd minu päriskodu. Juba kevadest peale, kui Lydia lahkus ja maja mulle jättis. Tookord ma ei kujutanud ettegi, et ma tõesti siin elama hakkan. Aga hakkan. Elu on vahel tõesti äraarvamatu ja täis üllatusi. Tahangi siin elada. Selles tillukeses majas, kus möödus mu lapsepõlv.

Lydia oli siis kakskümmend viis, kui ta mu sai. Mu lapsendas. Vanaema aitas mind algul kasvatada, aga siis leidis Lydia selle kuldsete käte ja külakooli haridusega Vello, kellel oli süda õiges kohas. Vello jumaldas mu kõrgharitud tädi Lydiat ja ka Lydia hoidis Vellot väga. Vello ehitas siis selle väikese maja oma isakodust üle tee ja meie kolisime sisse. Ma ei mäleta küll seda, olin veel liialt väike. Küll aga mäletan Pähna papat ja Pähna mammat. Jooksin ikka üle tee nende poole. Nendega koos elas ka poeg Mihkel oma Mahtaga. Kõik lihtsad inimesed. Lihtsad ja äärmiselt südamlikud. Ainult Lydia oli ülikooliharidusega eesti filoloog. Kõik olid Pähnad, ainult meie Lydiaga jäime ikka Luhaks. Lydia ja Lilit Luha olevat paremini kõlanud. Mahta ütles ka ikka vahel naerdes, et Mahta Pähn kõlab nagu mingi praht.

Mäletan, et Pähna mamma söötis alati õue peal kanu. Kutsus muudkui: „Tibu-tibu-tibu...“ Aga Pähna papa istus tamme all kiigu peal, jalas paksud kapukad ka suve ajal. Kui mind nägi, küsis alati: „Kas sa tahad kiiku?“ Ma ei tahtnudki iga kord, aga tema tõusis ikka püsti ja vudis toa poole. Kiiresti nagu väike vurrkann, olenemata oma kõrgest east.

Vello ehitatud maja on nagu väike nukumajake. Seal on vaid kaks tuba ja köök. Magamistuba on väiksem, suur tuba natuke suurem. No ikka päris suur. Mina elasingi suures toas. Seal on lahmakas nurgadiivan, klaver, ümmargune laud, riietekapp, suur jõulukaktus, raamaturiiul põrandast laeni ja pruunidest glasuurpottkividest ahi. Magasin diivanil ja õppisin suure peolaua ääres, mis muidu oli ümmargune, aga külaliste puhul andis pikaks ja ovaalseks venitatda. Lydial oli magamistoas kirjutuslaud, millel ta vihikuvirnad seisid ja mille taga ta neid parandas, pani kahtesid ja muid hindeid. Ta oli karm, kuid õiglane ja naljamaias õpetaja. Mindki õpetas ju. Telekas oli ka magamistoas. Seda sai vaadatud laial abieluvoodil lesides. Seal me veetsime koos palju toredaid tunde.

Majas on siiani kõik täpselt samuti. Mihkel on käinud külmadega aegajalt kütmas, et jõulukaktust külm ära ei võtaks. See on nii suur, et Mahta juurde viia ei saa, ei mahu uksest välja. Pealegi on Mahtal endal toalilli ülearugi.

Vello lahkus kaks aastat tagasi. Jäi metsas langeva puu alla. Täis tõõjõus turd mees. Lydia ei saanudki tema kaotusest üle, jäi depressiivseks, üksikuks ja lõpuks avastati tal rinnavähk. See oli juba liiga kaugele arenenud. Nii jäigi maja minule. Aed ja saun ja garaaž ja puukuur ka. Kõik õnneks ideaalses korras, sest Vello oli ju tubli töömees. Võin rahumeeli sisse kolida. Vello lõi oma armastatud Lydiale kõik mugavused selles väikses maamajas. Kaevas septiku maasse ning ehitas WC ja dušinurga. Vello vana Opeli ajas Mihkel oma sara alla. Nii on mul ka auto jaoks kodu olemas.


Nii. Keeran nüüd suurelt maanteelt alla, läbi aleviku ja olengi varsti kodus. Nüüd näen juba, et mu korstnast tõuseb suitsu ja akendes on valgus. Kui hea on koju jõuda, kui sind keegi ees ootab. Läbi on suurlinna kuninganna elu. Tuhkatriinu on ballilt tagasi. Tõld aga polegi kõrvitsaks muutunud, on ikka seesama ilus ja hea helehall Mercedes. Mihkel, tubli mees, on väravaesise lumest puhtaks lükanud ja mõlemad väravapooledki lahti teinud. Saan uhke kaarega garaaži ette keerata.

No comments:

Post a Comment