Thursday, January 23, 2014

4.osa

Minu elu Chrisiga kordas mu enda saatusemustrit. No mitte sõnasõnalt, aga üldiselt küll. Minu ema suri mind sünnitades, Chrisi naine aga sai surma autoavariis, kui Evelin oli vaid paarikuune. Tädi Lydia, kes mu peale sündimist kohe endale sai ja mulle oma elu lõpuni emaks oli, jäigi Lydiaks. Just nimelt Lydiaks kutsusin ma teda, mitte tädi Lydiaks ega emaks. Nii ta tahtis. Ja ma teadsin juba väiksena, et mu pärisema on surnud. Tänu sellele polnud hiljem mingeid probleeme, nagu sellistel puhkudel, kui laste eest neid asju varjatakse. Vello oli ka minu jaoks lihtsalt Vello. Ja mina olin Chrisi lastele Lilit ja lapsed teadsid, et nende pärisema on surnud. Chris oli isa, aga mina lihtsalt Lilit. Sellega ma olin rahul, sest mul oli ju ka nii. Olin nii harjunud ja pidasin seda loomulikuks.

See oli viisteist aastat tagasi. Tollal oli Vineeri tänava ööklubi Nightman kuum koht, kus ka heteroseksuaalid meelsasti pidutsesid. Seal me tutvusime. Mina olin vaene Muusikaakadeemia dirigeerimistudeng. Olime oma pundiga ja Chris oma töökaaslastega. Mina olin muidugi purupurjus. Tantsisime kursaõega väga väljakutsuvalt ja vahelduseks suudlesime ka. Väga lahe ja lõbus õhtu oli ja ma olin eriliselt hoos. Nii ma Chrisile silma jäingi. Sain kohe aru, et ta on mingi rikkur ja snoob. Oi kuidas ma olin endale üht rikkurit ja snoobi ihalenud. Saingi. Naksti. Kohe esimesel korral. Kohe esimesel ööl seksisime ka loomulikult. Aga ühe ta sõbra korteris, sest kodus olid ju lapsed ja lapsehoidja. Seks oli suurepärane, seda ma mäletan. Lõi mu lausa kaineks kohe.

Kuidas siis edasi läks? Issand, ma ei mäletagi! Millal ma teada sain, et tal on lapsed? Üsna varsti vist. Üsna varsti viis ta mind oma Viimsi majja ja tutvustas lapsi – kuuekuust Evelini ja kolmest Henrit. Ja ma müüsin kohe oma hinge sellele uhkele majale, tema snoobist peremehele ja kahele armsale lapsele. Ma lihtsalt ei uskunud oma õnne. Ma elasin nüüd avaras majas, kus oli bassein sees ja väljas, aknad maast laeni ja magamistoas nii suur voodi nagu ühikatuba. Esialgu mööduski me elu peamiselt voodis. Mina käisin koolis edasi, meil oli lapsehoidja ja koristaja. Koristaja käib meil siiani, lapsehoidja enam mitte, sest Evelin on ju viisteist ja Henri kaheksateist.

See oli unelmate elu. Tõeline Tuhkatriinu lugu, aga... Mu suhted Lydia ja Velloga muutusid. Selles mõttes, et me kohtusime nüüd väga harva. Algul ma ei öelnud neile midagi. Tükk aega varjasin. See oli võimalik, sest kumbki polnud nuhkija ega minu ellu tikkuja. Mina häbenesin nende lihtsat elu. Tõesti. Kogu selle viieteistkümne aasta jooksul ei kohtunud need inimesed omavahel mitte kordagi. Chris lastega ja Lydia-Vello nimelt. Uskumatu! Täiesti uskumatu! Aga see kujunes kuidagi väga sujuvalt ning iseenesest. Chris ei kippunud tutvuma ja Lydia ning Vello ka mitte. Kui ma lõpuks neile rääkisin, millist elu nüüd elan, leppisid nad sellega. Selle kuristikuga kahe erineva elustandardi vahel. Oligi siis nii. Maal käisin ma alati üksi ja väga harva. Lydia ja Vello olid haavunud, aga nad ei näidanud seda välja. Kui lapsed suuremaks said, hakkasin tihemini käima. Lapsed ei kippunud kunagi kaasa ja mina ei kutsunud neid ka. Näete, kuidas võib elada.

Mina lõpetasin Muusikaakadeemia ja töötasin väikese koormusega koolis. Päris koduseks ma ei tahtnud jääda. Mida mul seal teha oleks olnud? Lapsehoidja, koristaja ja aedniku kõrval. No midagi ikka oli. Nipet-näpet. Süüa tegi ka Chris. Eriti siis, kui keegi külla tuli. Need olid samasugused snoobid ja gurmaanid nagu Chris isegi. Kui te nüüd arvate, et mina end kuidagi halvasti tundsin, siis küll eksite. Olin ju ilus ja haritud noor naine. IQ suurem kui kinganumber ja silmapiir laiem kui puusaümnermõõt. Nii elasimegi. Külaskäigud ja külaliste võõrustamine ja lastega tegelemine... Ma olin ballile sattunud Tuhkatriinu, aga ma tundsin end kuningannana.


Nii. Pool teed on sõidetud. Seni on hästi läinud. Ole sa tänatud, Armas Jumal! Liiklus väike, liikluspolitseid ei ole märganud, tee hea. On Jõululaupäeva varahommik. Veel on pime. Hinges valitseb imeline rahu, kuigi käimas on suur elumuutus. Ma ei mõista ikka, kust see suur rahu tuleb? See pole küll klassikaline mahajäetud naise käitumine. Äkki ma olen ikka mingi imelik? Kui ma võtan nüüd kokku kogu oma psühholoogiateadmise ja proovin analüüsida, siis äkki on see nii, et... Oh, kust kurat ma tean, kuidas see on. Kunagi suri ühel naisel mees. Nad olid teineteist väga armastanud. Naine ei tundnudki eiteamis valusat leina. Ta oli nii palju ilusat oma elu jooksul kogenud ja laskis oma armastatul nüüd minna. Üks teine naine aga muudkui kakles mehega ja haual nuttis lohutamatult: „Aadu, tule veel koju! Ma ei riidle enam kunagi sinuga!“ Võta siis nüüd kinni!

No comments:

Post a Comment