Thursday, January 23, 2014

3.osa

Mis kell on? Neli. Nüüd on veel aega natuke mõelda. Asjad on autos. Vaatan veel kapid üle. Tegelikult ma tahaksin sõitma hakata. Kibelen juba. Aga kui liikluspolitsei mind peatab ja puhuda laseb, siis on küll jama.
Nüüd on vaja tädi Mahtale ja onu Mihklile jõulukingitusi. Küllap needki leian. Baarikapis on üks väga kallis konjak. Sobib, võtan selle, isegi sildikest ei vaevu asemele kirjutama. Ja siis on veel üks ilmatusuur ja uhke kommikarp, mille Chris on kingituseks saanud. See sobib Mahtale. Nii. Kingitused ka olemas. No nüüd tahaks küll sõitma hakata. Kell on viis. Nüüd on Mahta ilmselt ärkvelgi. Helistan, et Mihkel mulle toa kütte paneks. Jõuan koju, siis toas juba soe õhk sees. Keeran magama. Pole viisteist aastat öelnud, et lähen koju. Ikka ma läksin MAALE. Aga nüüd ma lähen KOJU!
Te ei usu, aga Chris ja lapsed ei käinud kunagi minuga kaasas. Ikka mina üksinda käisin MAAL.

„Jaa...“ kostab telefonist Mahta arglik ja ehmunud hääl.

„Ära nüüd ehmata. Olen vara üleval ja hakkan teie poole sõitma. Las Mihkel on nii hea ja paneb mul seal kütte. Tulen, siis räägin pikemalt.“

Mahta on mõistlik, ei hakka pärima ega ahhetama-ohhetama, kuigi hääl reedab ta murelikkust. Küllap ma neile juba kõik ära räägin.

Teen endale nüüd selle kohvi, mida ma muidu ei joo ja ka direktoriga joomata jätsin. Teen kange ja panen kõvasti koort ning suhkrut sisse. Magamata öö on seljataga ja promillid  kindlasti veel veres. Ma ei kujuta ettegi, mis saama hakkab, kui politsei mind peatab. Ma pole kunagi joonust peast rooli istunud. No nüüd siis istun ja pean ärkvel püsima need kaks tundi. Teeolud on õnneks head. Libe pole. Suured teed puha puhtad. Ja mul on sõidu peal nii palju mõelda, et vaevalt ma uniseks jääksingi. Küllap kodus jõuan välja magada.
Nii. Kõik on nüüd üle vaadatud. Mis vaja, see kaasa võetud. Kui midagi ununeski, siis see jääbki. Dokumendid on. Asjad on autos. Lilled kastetud. Ehk peavad vastu, kuni pererahvas tagasi jõuab. Peaks mingi kirja ka vist jätma. Viisakas oleks.

Chrisile, Henrile ja Evelinile
Mina lahkun nüüd teie elust. Oma koju. Loodan, et me ei kohtu kunagi enam. Need viisteist aastat mu elust olid...Ma ei teagi, millised nad olid. Kaunid. Minu arvates me hoidsime üksteist. Meil ei olnud kunagi suuri pahandusi. Henri ja Evelin! Te olite mulle päris head lapsed ja mina andisn teile kõik, mis mul oli anda. Chris, sa olid hea ja hooliv mees. Tänan sind nende aastate eest. Oli ka seda, mida nimetatakse armastuseks. Nüüd on see kõik läbi. Väga äkki ja ootamatult minu jaoks. Võib-olla sina olid seda kaua ette planeerinud. Ma ei tea. Ma ei vihka sind, ma ei tunne isegi valu hetkel. Võib-olla see veel tuleb. Ma tunnen vabadust ja tahet edasi minna, elada oma elu. Ja mis peamine – tahan saada last! Loodan, et see mul õnnestub. Ärge võtke minuga kontakti. Tahan elu üle järele mõelda ja mõelda on palju.
Lilit

No nii. Uks lukku. Võti postkasti nagu alati.

„Dingo, tule! Autosse hopp!“


Ja ongi kõik. Kõike head sulle, mu kodu. Maja ja aed, mille perenaine ma olin viisteist aastat. Nüüd me ei kuulu enam kokku. Kas ma olen mingi imelik või? Kas mu veres on tõesti veel liiga palju alkoholi? Miks ma ei tunne põletavat valu või viha või mida iganes? Mu pea on nii selge, mul on nii kindel tegevusplaan. Aga tunded? Pole. No tore. Ma ei tunne mingit vajadust juukseid katkuda ja pead vastu seina taguda. Ilmselt kõik tuleneb sellest loost enesest. Ma mõtlen sellele sõidu peal ja küllap jutustan teilegi. Kõik omal ajal. Aga nüüd turvavöö peale ja minema.

No comments:

Post a Comment