Wednesday, January 22, 2014

2. osa

Ühesõnaga, sain noa selga. Väga sügavale. Nii sügavale, et isegi ei veritse. Nuga välja tõmmata ei tohi. Las ta olla. Jätan ta paigale. Sa tegid seda väga professionaalselt, Chris! Mulle jõudis väga ruttu pärale ja ma hakkan ka väga ruttu tegutsema. Ma ei tunne praegu midagi peale tegutsemisiha.

Nüüd ma olen siis lõpuks vaba! Mind on maha jäetud. Tore. Muidu oleks kõik jätkunud ja mina jäänudki siia kuldsesse puuri, kus mul oli kõik olemas. Peale mu enese elu. Kuradi hea, kui keegi su eest mingi asja otsustab ja vastutuse võtab. Kõigepealt ma vaatan, palju seifikeses majapidamisraha on. Ahaa! Umbes kümme tuhat eurot. Päris hea. Selle ma võtan nüüd kõik endale ja asemele kirjutan sildi: võtsin kompensatsiooniks. Vaevalt, et Chris sellest numbrit teeb. Natuke alatu minust, aga raha läheb mul tarvis. Jumal tänatud, et mu auto on minu nimel. Ja muud ma ei vaja. See raha, mu riided, auto, arvuti ja Dingo. Dingo tuleb raudselt kaasa. Dingo on alati minu olnud.

Enne pean aga kaineks saama. Magama niikuinii ei jää. Hakkan siis pakkima. Raamatuid ei võta, las jääda. Lydial on ju riiulid raamatuid täis. Oma noodid pakin küll kõik kaasa. Klaver jääb. Ma ei saa ju teda autosse toppida. Pole vajagi. Teine klaver ootab mind seal, kuhu lähen. Siinse klaveri ostis Chris küll mulle, aga mängib sellel edaspidi Evelin. Ja hästi mängib. Musikaalne tüdruk on ta.

Voh, ma võtan need mustad prügikotid. Riided sumaki! sisse ja autosse. Hea praegu pimedas toimetada, kõik ümberkaudsetes majades magavad.

Mõned hirmkallid kleidid on Chris mulle ikka ostnud ja mõned lihtsalt kallid ka. Oli ju vaja vastuvõttudel käia. Riided võtan kõik kaasa, ehted ka. Ei, nii uhke ma pole, et läheksin kahe palja käega. See oleks ju puha rumalus. Ega Monica mu kleite kandma hakkaks! Oleksin võinud rohkem riideid küsida. Aga saan hakkama. Pole viga, uues kohas on ju kõik riided ka uued. Kui ma hakkan järele mõtlema, siis olingi liiga vähenõudlik. Nii riiete kui ka reisimise suhtes. Guadeloupel ei käinud me kunagi. Ühelgi Kariibi mere saarel me ei käinud. Kus me siis üldse käisime? Egiptuses näiteks. Euroopa risti-põiki läbi.

Kaua see siis kestnud on? Ja et lapsed ka on mängus, see tundub natuke alatu. Jah, olin tõesti viimasel ajal töösse sukeldunud. Ja olgem ausad, ka oma direktorist pisut huvitatud. Aga ikkagi? Kõik tundus korras olevat. Seksisime ja puha. Aga oota, millal me viimati seksisime Chrisiga? Vot ei mäletagi. Äkki ei olnud kõik ikka siis nii korras? Ah, ma ei viitsi sellele praegu mõelda. Jumal tänatud, et me abielus polnud. Kunagi see mind väga puudutas, et Chris minuga ei abiellunud, aga praegu on mul selle üle ainult hea meel. Igasugune lahutustemaatika jääb ära.

Ühte ma ei andesta. Seda, et Chris minuga last ei tahtnud. Aga tegelikult on see ju hea! Nüüd olen ma ju täiesti vaba. Ma jõuan veel selle lapse saada. Olen kolmkümmend viis. Ruttu pean tegema. No mitte täna öösel. Haha!


Ühe asja teen ma kohe praegu ära. Saadan oma direktorile sõnumi, et uuest aastast enam tööle ei tule. Kolin maale. Väga äkki tõesti, aga nii läks. See polnud minu plaan. Küllap ta mulle asendaja leiab. Need mõned muusikatunnid ja koorid-ansamblid. Nii, see on tehtud. Feissbukki ma nüüd tükil ajal vaadata ei kavatse.

No comments:

Post a Comment