Friday, June 8, 2018

Veel viimasest võllamehest

Aga nüüd sisust, mis on väga mõtlemapanev. Surmanuhtlus ongi minu jaoks alati teema olnud. Ühel hetkel sain aru, et ei või kuidagi surmanuhtluse poolt olla. Põhjuseks need, kes süütult hukatud. Ja neid leidub piisavalt.

13. augustil 1964 viidi Inglismaal täide viimased poomised ja detsembris 1965 kaotati surmanuhtlus. See polegi teabmisammu. Käisin siis esimeses klassis.

Albert Pierrepointi nimetatakse võluvaks võllameheks - lühikest kasvu ja elavaloomuline, siniste silmade ja kauni lauluhäälega, kes armastas sigareid ning ilusaid naisi. Ta elas 30. märts 1905 - 10. juuli 1992 ja hukkas vähemalt 400 inimest, neist umbes 200 sõjakuritegude eest surmamõistetut pärast teist maailmasõda Saksamaal ja Austrias.

Pierrepoint rõhutas pidevalt, et teistelt elu võtmises ei ole midagi uhket ja jälestas avalikku tähelepanu ning pidas pubi "Help the Poor Struggler" ("Aita vaest kannatajat"). Samanimeline söögijoogikoht oli ka etendusepaigas.

"Poomine peab veres olema," selgitas ta. Rekord oli 17 poodut päevas, mille peale ta ütles: "Käsi jäi täitsa kangeks!"

Väidetavalt sai just temast, Inglismaa tuntuimast võllamehest, surmanuhtluse vastane.

Mõtlemisainet küll ja veel. Huvitav, kas need eilsed noored naised, kes naerust kiljusid, endale ka kavalehe ostsid ning üldse teavad, MIDA nad vaatasid.

Kahtlen.

No comments:

Post a Comment