Monday, June 11, 2018

Koolilõpp

Ma vaatan neid fotosid feissbukis, laigin ja mõtlen, et kas mul on kahju ka. Katsun oma südame läbi. Mõni aasta tagasi kutsuti mind veel lõpuaktustele. Nüüd enam mitte.

Vaatan õpetajaid lillesülemitega. Nad on minuvanused, tihti vanemadki. Terve elu seda tööd teinud. Minu lugupidamine. Aga vaadates hakkavad mul justkui kontskingad hõõruma, sukkpüksid pigistama ja kostüüm ajab higistama.

Ei ole kahju. Ei ole kade. See etapp on läbitud. Tuli jutuks, kuna just vaatasin ja laikisin. Teiste pärast on ikka hea meel. Aga mida teha endaga? Mis mind tõeliselt rõõmustaks. Seda polegi. On asjad, mis rahustavad, tekitavad pikemaks või lühemaks ajaks rahuliku olemise.

Igapäevased asjad. Niitsin täna natuke muru - seda osa, kus tühjad võilillevarred tobedalt püsti seisid ja küürisin dušikabiini. Eile aga kitkusin oma suurt lillepeenart, see mõjus kohe väga hästi. Lõpuni ei jõudnud.

Käin mööda aeda, söön kuslapuumarju, nuusutan aktiniidiat, pildistan midagi üles, sügan koera, tulen tuppa, riputan midagi feissbukki, kirjutan mõne luuletuse...  Ei tasu oma maailma liigtargaks ja keeruliseks ajada.


No comments:

Post a Comment