Saturday, June 30, 2018

Viimsed mohikaanlased

Jagasin eile feissbukis ühte lapsepõlvekodu müügikuulutust, sest kodu, mida müüakse, asub minu linnas. Armas kollane viilkatusega puitmaja, nagu neid viiekümnendatel ehitati. Olen aastate jooksul näinud selliste majade muutumist. Kui vanemad lahkuvad igaveseks, müüvad lapsed maja (enamasti venelastele) ja lapsepõlvekodu asemele kerkib kole kivikoloss.

Nii see lihtsalt on. Neid, kes lapsepõlvekodudesse jäävad või tagasi tulevad, on pisku. Olen üks neist. Pean end ka üsna erandlikuks juhtumiks, sest ega ma seda täiskasvanulikku emotsionaalset küpsust pole saavutanudki. Ses mõttes ma lapseks jäängi. 

Mäletan väga teravalt maikuist koduigatsust Tallinnas elades. Kõndisin, kostüüm seljas, sukkpüksid ja kontsad jalas, mööda linnatänavaid ning igatsesin juurte juurde. Mida ma siin teen, küsisin endalt, kui mul on kodumuru, kus paljajalu paterdada (tegelikult on see vaid kujund, sest ma ei käi paljajalu ega tee ka mullatööd kinnasteta).

Kui ma loen inimeste elulugusid, siis kodust lahkumise koht puudutab mind kõige rohkem. Minu pärast võiksidki kõik suureks kasvanud lapsed oma metsataludesse jääda ning mitte iial linna minnagi, aga siis poleks ju arengut.

Aleksander Suumanil on luuletus: "Kui esmakordselt laane pärapõrgust ma Simunasse jõudsin oma isaga..." Ei olnud see koolipõli teabmis meeldiv talle. Ega vist luuletajatele pole kunagi eriti meeldinud koolis käia. Ma viilisin igal võimalusel.

Vat oleneb, kuhu oled sündinud. Tunnen, et kui oleksin sündinud mõnda linna, oleks sama lugu. Ikka see juurte värk. Oskan linnu armastada küll. Olenemata, kes parajasti võimul on. Kui meil siin võim taas vahetus, kirjutas üks feissbukis: "Nüüd kolin ära!" Jälle puudutas mind. Mis mõttes, kolid ära? Aga kodu? Noh, ehk tal on korter...

A mul on lilled, päikesepaiste ja heinamaa... Männid ja saunatagune tee, käod ja rukkirääk, õhtused udud ja valge lumine vaikus, oravad kuuskedes ning päikeseloojangud (eriti valusad). Hooned, mille katused vajavad vahetamist... Kuhu ja kuidas ma selle kõik viiksin? Võimalus on minna kaks kätt taskus, olen selle läbi teinud, aga jälle tagasi tulnud. 

Mõnes teises elus sünnin ehk ränduriks (võib-olla olen juba olnud, tundub tuttav), eile just vaatasin Nipernaadi filmi. Mida rohkem vaatan, seda enam kõnetab. Siis ma ei vajaks muud, kui lõputa teid ja mõnikord kõhutäit süüa. Tänapäevane maailm vist küll ei sobi enam paljajalu kulgemiseks nii, nagu Elias Lönnrot aastal 1844 Eestis käis.

Aga nüüd ma siin olen ega lähe ka ajades, nagu laulis Urmas Alender ja koos minuga on veel selliseid viimseid mohikaanlasi, kuigi me moodustame vaid 18% kohalikust elanikkonnast. Kui poleks meid, poleks sedagi protsenti.

Mis ma oleksin vanemate loodud 62-aastase kodupaigata ja isa istutatud tammeta? Kes selle tamme istutas, lauldi juba esiaegadel.

Ainult vask, mis kumiseb.

Thursday, June 28, 2018

Puude ja tule inimestele


muidugi halg annab talviti sooja
sest kuuma päikest ta otsani täis
meie neid laome ja laome neid hooga
riit meile ammugi üle pea käib

ega see talv ole mägede taga
ta on siinsamas kuid meie ei näe
sest meie jõlgume metsas ja rabas
mustikapuhmasse pistame käe

pöörame ringi ja ongi käes hallad
ongi käes ajad mil kolle las köeb
tead ju kui tule ees istuda maldad
mõttedki põlevad puhtaks kui söed


Tuesday, June 26, 2018

Oh sa juudas!!!

Tuli eile täiesti lambist tahtmine sõita Narva kaubareisile, roheliste või roosade kingade järele. Madalate. Mõeldud, tehtud. Kingad sain, vanaroosad ja mitte üldse selle kleidi juurde, mis algselt mõeldud. Aga las olla. Panen muude riiete puhul jalga.

Mööda Narva jõe äärt tagasi sõites, seal kus paremat kätt on nii eresinine vesi ja Venemaa ja autoraadios mängib Piiter FM, on igasuguseid paamjatnikke.

Nõukogude tank ja punaväelase Grafovi mälestusmärk, suur raudrist kividest laotud alusel aastast 1900 Põhjasõja lahingu 200. aastapäevaks ja ka Riigiküla lahingu vabadusristiga ausammas. Viimane siis ainuke EESTI asi. Ja selle eesti asja teadetetahvlil oli venekeelses tekstis täiesti maha kraabitud sõna "okupatsioonivõimud", inglisekeelsel ka pisut kriibitud, eestikeelne puutumata.

Jutt oli sellest, et nõukogude okupatsioonivõimud ausamba õhku lasksid. Me tahtsime veekindla markeriga teksti taastada, aga ei tea, kas see oleks olnud õige tegu. Tahtsin Kaile sellest kirjutada, aga ta on puhkusel. Igatahes Eesti kodanik meis ei olnud sellega rahul, mida nägime.

Nastikut nägime ka üle tee vonklemas. Sellega olime rahul. See oli äge ja ürgne. Rästik oleks muidugi veel ägedam olnud.

Aga kodus algasid alles õiged sündmused. Meil on räästa all on see vana malmvann, mis esiaegadel kõigil vannitoas oli, triiki vihmavett täis ja ma libisesin seal ja kukkusin. Lõuaga vastu vanni äärt, käte ja ülakehaga vette ning jalgadega spagaati. Arvasin, et olen surnud, sest nii valus oli, aga oma kisa kuuldes sain aru, et ikka elan.

Väänlesin pisut maas ja selgus, et ükski kont pole katki, hambad suus ja lõualuu terve, ainult lõug katki ja sinine nagu pajapõhi. Umbes nii, nagu mees oleks peksnud.

Vahetasin riided, suutsin heki ära lõigata ja tulin taas ümber vanni nurga...

... ning kukkusin uuesti. Seekord kergemini. Ainult ühe käega vanni põhja.

Ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda. Jumal tänatud, et ma ikka tiba rasvane olen, luud pole ilmselt hõredad. Pääsesin väga ränkadest vigastustest.

Praeguseks on sammal vanni ümbert kivide pealt eemaldatud (see on märjana libe) ja oma õueplätadele lõikasin leivanoaga talla alla uue mustri.

Muidu mõjus kukkumine hästi. Lõug enam ei valuta, sinetab vaid. Valu on paremas kintsus ja rinnus. Küllap rebestasin mingeid lihaseid. Sellele vaatamata tegin täna megatööpäeva.

Olge te hoitud, kullakesed!!!





Sunday, June 24, 2018

Jaanipäev


vihmasel päeval hubaselt
lõhnab köögis köetud pliit
hea on olla taas tubane
lõpuni laotud puuriit

neile kes üksi ja kurvad
tahaksin teha ma pai
tahaksin pakkuda turva
aga see maailm on lai

kõiki ei leiagi üles
enne saab otsa me aeg
kõiki ei hoida saa süles
kellelgi ikka on vaev

üks naerab ja teine nutab
nii oli ju Vargamäel
kõik see on ammugi tuttav
nii oli ja on ja jääb


Saturday, June 23, 2018

Idülliline ja ideaalne

Jaanipäeval pole sellega mingit seost, vaid niipalju, et tore on end tähtsal päeval hästi tunda. Kui ma ükspäev lugesin, mida kõike peaks tegema - toad puhtaks pesema, saunas käima ja üheksast taimest köidetud vihaga vihtlema, sõira ja muid piimatoite valmistama, siis pärjad pähe punuma ning jaanitulele kõndima. Mida pikem maa, seda parem. Et nagu palverännak. Pluss kõik see, mis siis lõkke ääres toimuma saab. Jäin kohe väga kurvaks, sest ma ei jaksaks neist veeranditki. Seega on mul oma variant.

Päev algas lipu heiskamisega ja Maria laulis ka "Eesti lipu" mõne fraasi. Siis läks ta poodi. Jalgsi. Kõige õigem tunne on siis, kui majas pole ühtki meest ega ühtki autot, vaid mina, Maria ja koer. Olgu öeldud, et meil on meestega kõik hästi, nad on omi asju ajamas.

Ma jäin peenraid kitkuma, sealt ma näen, kui Maria läheb ja tuleb. Kõige õnnelikum ma olengi olnud just sellel põllulapikesel. Eriti sügisel kartulivõtu ajal, kui on paras soe ilm ja leebe tuuleke ning mul pole vaja mitte kusagile minna. Võtan kartuleid ja ootan, millal Maria või Liisbeti peanupp hakkab võsa vahelt paistma.

Siis segas Maria meile kokteilid - pikendas mingit vahuveini virsikumahlaga (see on VÄGA HEA vein, veel mu sünnipäeva ajast, aga ma ei viitsi nime vaadata).

Noh ja nüüd on ka jaanipäev kohal, sest akna taga tibab, aga me ei pea mitte kusagile minema. Nii hea on olla.


Friday, June 22, 2018

Nina püsti

Oh jumal, ma olen sellest juba kordi ja kordi rääkinud ja ikka ei saa üle. See uhkuse värk. Tahaks viidata, aga enam loomulikult ei mäleta, kes sama juttu rääkis, et uhke olemine on nina püsti tunne ja see on ebatunne. Oodake, ma vaatan...

Oligi Olavi Noronen "Eluraamat". Tsiteerin:

"On siiski põhjust eristada uhkust meeleheast ja rõõmust. Nagu iga uhkust kogenu mäletab, ajab selles sisalduv eneseteadvus rinna ette ning nina püsti."

Ja nii edasi, nii edasi. Nüüd on see koolide lõpetamise aeg, feissbukk fotosid täis. Mu sõrmeke keeldub laikimast, kui teatatakse, et ollakse uhke. Mis siin uhkustada on? Olge rõõmsad, olge õndsad, olge rahul, tundke meelehead! Uhkuses peitub tahtmine teistest parem olla. Alateadlikult. Inimesed ei tea seda, et kasutavad sõna valesti ja tunnevad hoopis midagi muud. NO MÕNI MUIDUGI AJABKI NINA PÜSTI JA TUNNEBKI UHKUST. Neil on veel arenguruumi. Inimesena.

Ise ei mäletagi, millal ma uhkust tundsin. Ei oskakski enam. Vat mu ema oli küll uhke - minu üle, et ma koolist viisi tõin, poegade üle, kes hästi laulsid. Arvan, et tema uhkuse juured olid ta vaeses lapsepõlves. Igavene rahu sulle, mu ema, nüüd, kus ma sind nimetasin.

Kasutan sõna "uhke" peamiselt riiete puhul - uhked antsukid. Seegi on laenatud väljend. Kellegi tuntud mehe ütelus. Uhke värk on siis, kui näiteks sõdurid rivis sammuvad, juga kõrgelt alla kukub ja vett pritsib, roosipõõsad on täisõites, kuld ja kard katedraalis...

Uhkeid asju on maailmas küll. Tundemaailm jäägu sellest puutumata.

Thursday, June 21, 2018

Pööripäev


vihm laulab õues mina toas
ja igas kaldu vihmajoas
on puhas õnnistus

just täna lõunal pööras päev
ja suveaja sündi näeb
soe vihmakallistus


Wednesday, June 20, 2018

Tuul


alati olen tugevat tuult kartnud
ega seda hetke märkagi
mil lõbusast kaaslasest
kes su juukseid ja kleiti lehvitab
ning pesu nööril lõhnama paneb
saab võimas loodusjõud

kes viskab männikäbid kõrinal
vastu saunakatust
plaksutab kuivavaid voodilinu
kolistab vanu plekkämbreid
ja painutab suuri puid

Eesti Energia
hoia nüüd liine
ja anna meile
meie igapäevast elektrit :)


Tuesday, June 19, 2018

Punkt kirjas

Ei tulnud mingit leebe veega metsajärve, tuli külm meri eile. Inimesed istusid kaldal, joped seljas. Üldse ei viitsinud minna, aga poisid nuiasid kaasa. Olgu nad tänatud. Nüüd on mul ujumine tehtud. Nagu vanasti. Igal juhul vette, vahet pole kui külm või soe.

Vees hangusid kintsupekid kõvaks ning jumekaks. Ja VÄGA külm see vesi polnudki, sest kael ei hakanud ujudes valutama. See on mõõdupulk. Kui kael valutab, siis on tõesti külm.

Ja aasta viiekuune Tuuli-Lii oli samuti vees kõikseaeg, nii et üks ilma esihammasteta vene proua tuli minuga murelikult rääkima, et kas laps on ikka karastatud ja temal on hirmus vaadata ja ta on endine pediaater ning oma laselapsi küll ei lubaks.

Kui laps lõpuks veest välja võeti, nuttis ta ahastavalt mere poole ja lõgistas onma väikest lillat suukest.

Ütlesin, et pole minu laps ja küllap on karastatud. Ei olnud meil viiel täna midagi viga, ei köha- ega nohupoegagi.

Sunday, June 17, 2018

Järelmõjud

Saja Loo järelmõju hakkab avalduma. Mulle see meeldib. Alati meeldib, kui mu ellu tuleb uusi inimesi. Ega keegi tule juhuslikult. Tulevad siis, kui on õige aeg ja koht.

Täna tuli Eneli Saja Loost. Õigemini juba eile sain Liinalt vihje, aga loomulikult olin selle hommikuks unustanud ja Eneli sõnumitaotlust ka ei näinud. Vedelesin kaua voodis ja siis läksin jumalarahus oma ürdiaeda kitkuma.

Kuni auto õuele veeres. Sellise töö- ja päikesehigisena ma ilusa Eneliniga kohtusingi. Kirjutasime teineteise raamatutesse, rääkisime pisut, kallistasime põgusalt (ma olin väga higine noh) ja läinud ta oligi. Aga me näeme juulis ühel peol. See lohutab, sest mulle hakkas tunduma, et olin natuke nagu mühakas.

Inimesed kutsuvad külalised tuppa, pakuvad teed või kohvi, suhtlevad. Kuiva suuga ei lasta kedagi ära, ütles mu lellenaine kunagi. Aga mina olen pisut mühakas küll. Mu introverdiaju vajab õigeväikest impulssi ja juba ma olen emotsionaalselt üles keeratud nagu Duraselli jänes.

Siis on vaja kohe midagi kirjutada. Näpusügelus hakkab pihta. Saadan selle loo nüüd ka Enelile. :)

Saturday, June 16, 2018

Oh sa...

Täpselt minu moodi. Jama tuleb sealt, kus oodatagi ei oska. Täna see ingerisoomlaste laulupidu Iisakus. Tahtsin nii väga kirikusse. Ja sain ka, kuigi ei osanud soomekeelset liturgiat laulda, aga virsisid küll. Lausa prillideta, käsikaudu. Noot oli ju ees ja aastatetagune kogemus ka. Esmakordselt oli mul kirikus palav, aga muidu hea.

Ja siis istusime pahaaimamatult päikese kätte, kuigi ma üsna varsti oma pea salliga katsin ja õige pea varju läksime, aga ikkagi suutsin saada püsiva ajukahjustuse. :) :) :) Peavalu ja iivelduse. Kallistasime Valli ja Anu ära ja tulime poole pealt tulema.

Seal oli üks äge pikajuukseline mees, kes tantsis ja laulis igas keeles - soomes ning eestis, küllap ka venes, aga kahjuks ei osanud ma talle head peo jätku soovida. Naeratasime vaid. Olin selleks ajaks juba peast pehme.

Kodus ma jäin lihtsalt magama, vaatasin tobedat unenägu ja proovisin kõigest väest ärgata, aga ei suutnud enne Aktuaalset Kaamerat. Nüüs ma siin siis ootan und.

Ülesöömine ka veel.

Ühel pühapäevahommikul võtan end kokku, tõusen üles ja lähen kirikusse. Armulauale.

Friday, June 15, 2018

Eile

Alustan algusest. Üle hulga aja käisin päälinnas. Olin väga mures, et mis ja kuidas, aga olgu etteruttavalt öeldud, et sain hakkama. Kümme punkti mulle. Selle mõne tunniga muutus linn taas omaks ja armsaks, kõik tuli meelde. Piiritajad karjusid, õhus oli heinalõhn ja tänavatel kõlas mitmeid keeli.

Parkisime Vabaduse platsi alla ja platsi peal ootas meid see helesiniste pisaraõhupallide meri, mis mõjus tuules heljudes nii lohutavalt. Ilus oli, kuigi tundus, et enamus pidas seda lihtsalt mingiks lõbusaks õhupallifestivaliks. Inimesed võtsid palle kaasa ja korraldajad palusid need tagasi panna. Paras segadus. Jälgisime seda päris tükk aega, sest istusime välikohvikus ja nägime palju televiisoriinimesi ja muidu nõmedaid.

Maria oli mulle ostnud selle kurikuulsa "Luulekevad 2018", milles 41 autori luulet, sealhulgas minu. Issand, kui palju neid kirjutajaid küll on?! Peale tunnustatud luuletajate veel sadu minusuguseid. Aga no tõesti! Selle luulevihikukesega võrreldes, milles veadki sees, on minu luulekogud ikka täiesti korralikud raamatud. Tüdruk, pagan, ei küsinud poetädilt varasemaid. Mul pole udust aimugi, mis luuletused nad sinna on pannud.

Ja andku nüüd andeks lugupeetud Jaan Kross, Lembit Peterson ja Michel Sittow, sest me suutsime neljast monoloogist Püha Jüri asjus vaadata vaid kaks, pool etendust. Üks hakkas köhima ja teine ei suutnud kõval toolil istuda ja pealegi oli meil koduteel veel tarvis olulise persooni juurest läbi põigata.

Voodisse saime kolmveerand kolm. Valgus kumas läbi kardinate. Tavaliselt ju magame sel ajal.

Nüüd on see valge öö ka nähtud.


Thursday, June 14, 2018

Kahtlased kuumad suved

1941. aasta suvi oli kuum. Või ma lihtsalt arvan nii? Igatahes oli kuum ja õhupuudus inimesi täis topitud loomavagunites 14. juunil...


see suvi
mis pole kalendri järgi
veel suvigi
kus kõik õitseb
kohe ja korraga
me oleme ammu pruunid
ja ootame vihma
iga päev

selline suvi
enne suve

mida ta meile öelda tahab
kas see on mingi enne

13-58-11-06-2018






Wednesday, June 13, 2018

Rahateema ja muu ägin

Öäk! Üks kirjutas jälle feissaris, et ohh, kui seda raha rohkem oleks. Ja siis jagatagu seda rahapuud! Ja kui saaks õhtul panna rahakoti laadima! Ilgelt närvi ajab!

Einoh, mida mina siin pirisen, mul ju töövõimetustoetus - raha nagu ratsahobusel sitta. Eluaeg õpetaja priske palga peal nuumatud.

Seni, kuni pesumasin töötab, seni vahutan siin. Siis viin pesu rippu ja suundun lillepeenrasse.

Feissaris kommimisest:


  • Kui tahad kommida, siis kõigepealt reageeri postitusele, soovitavalt laigi. Olen vahel eksinud selle vastu. Kui postitus esineb küsimuse kujul, siis pole laikida vaja, võid kohe vastama hakata. Kui postitus ei meeldi, on kõige targem ignoorida, mitte õiendama hakata. Siis see jada ei lõpegi. 



  • Eriti rõve on, kui su postituse all hakkab keegi oma juttu ajama, postitusest üldse välja tegemata.



  • Ma jään selle juurde, et tuntud inimese "näpp nii, näpp naa" postitus või lauseke saab rohkem tähelepanu kui tundmatu postitaja hea pilt või sõnum. Püüan siin oma panuse anda viimaste kasuks. 



  • Negatiivse sisuga postitusi ei peaks jagama, saasta poleks vaja võimendada, aga mõni on kohe selline. Kellel homoteema, kellel pagulased, kelle metsaraie pidevalt hambus. Loomakaitsjad on omaette kategooria. Mis nende luigepoegadega oli siis lõpuks? Ikka polnud inimese tapetud? Mitte, et ma vägivalda tolereeriksin.



  • Siis on selliseid sõpru, kes sust mitte iialgi välja ei tee, aga jutu sees mainivad, et ma feissbukist lugesin seda ja seda. Sihukesed kiibitsejad. Mina hindan ikka avalikke inimesi rohkem.

Essand, kui palju targutamist! Sorry! Lähen viin nüüd pesu rippu! Süda sai kergemaks. :)

Tuesday, June 12, 2018

1414

Nii palju on mul koos käesolevaga blogipostitusi. Ingli number. Selline kombinatsioon ütleb, et inglid on lausa füüsiliselt lähedal ja täidavad su soove, aga soovidega tuleb ettevaatlik olla. Soovidega tulebki alati ettevaatlik olla, sest need võivad täituda. Sama lugu on unistustega. Täitunud unistus pole enam mingi unistus. :(

Soovige siis mu postituse pealkirja nähes. Ega neid numbrikombinatsioone väga palju näegi, millal soovida saab. Ma näen üksnes vist vaid autoga sõites auto kella pealt. Rohkem küll ei tule ette, kodus on kõik kellad seieritega. Aaaa, arvutis näen ka ju. Ja soovin ikka ja alati. :) KUI tähele panen.

Ja soove ei tohi loomulikult valjusti välja öelda, seda teate niiehknii.

Täna tegin ma nõidust ja see töötas. Valget maagiat ikka. Esmakordselt töötas, varem pole abi olnud. Kusjuures ma ei tea, kas sellest tohib rääkida. Oletame, et tohib.

Kui midagi on kadunud, siis too õuest väike lapik kivike, pane see varjatud kohta ning peale aseta kaks ristatud tuletikku. NÜÜD LÕPETA KADUNUD ASJA OTSIMINE JA TA TULEB ISE SU JUURDE. Varem või hiljem. Täna tuli paarikümne minuti jooksul, aga üks kadunud asi pole siiani tulnud. :)

Selles mõttes tuleb, et leiad käigupealt.

Monday, June 11, 2018

Koolilõpp

Ma vaatan neid fotosid feissbukis, laigin ja mõtlen, et kas mul on kahju ka. Katsun oma südame läbi. Mõni aasta tagasi kutsuti mind veel lõpuaktustele. Nüüd enam mitte.

Vaatan õpetajaid lillesülemitega. Nad on minuvanused, tihti vanemadki. Terve elu seda tööd teinud. Minu lugupidamine. Aga vaadates hakkavad mul justkui kontskingad hõõruma, sukkpüksid pigistama ja kostüüm ajab higistama.

Ei ole kahju. Ei ole kade. See etapp on läbitud. Tuli jutuks, kuna just vaatasin ja laikisin. Teiste pärast on ikka hea meel. Aga mida teha endaga? Mis mind tõeliselt rõõmustaks. Seda polegi. On asjad, mis rahustavad, tekitavad pikemaks või lühemaks ajaks rahuliku olemise.

Igapäevased asjad. Niitsin täna natuke muru - seda osa, kus tühjad võilillevarred tobedalt püsti seisid ja küürisin dušikabiini. Eile aga kitkusin oma suurt lillepeenart, see mõjus kohe väga hästi. Lõpuni ei jõudnud.

Käin mööda aeda, söön kuslapuumarju, nuusutan aktiniidiat, pildistan midagi üles, sügan koera, tulen tuppa, riputan midagi feissbukki, kirjutan mõne luuletuse...  Ei tasu oma maailma liigtargaks ja keeruliseks ajada.


Sunday, June 10, 2018

Kus sa oled, mu järv?


oo kuidas tahaks vette
aga mitte niisama vette
mitte merre
vaid väikesesse metsajärve
millest jõuan üle ujuda
ja tagasi
ja veelkord
üle ja tagasi

alasti

kus sa oled mu järv


Friday, June 8, 2018

Veel viimasest võllamehest

Aga nüüd sisust, mis on väga mõtlemapanev. Surmanuhtlus ongi minu jaoks alati teema olnud. Ühel hetkel sain aru, et ei või kuidagi surmanuhtluse poolt olla. Põhjuseks need, kes süütult hukatud. Ja neid leidub piisavalt.

13. augustil 1964 viidi Inglismaal täide viimased poomised ja detsembris 1965 kaotati surmanuhtlus. See polegi teabmisammu. Käisin siis esimeses klassis.

Albert Pierrepointi nimetatakse võluvaks võllameheks - lühikest kasvu ja elavaloomuline, siniste silmade ja kauni lauluhäälega, kes armastas sigareid ning ilusaid naisi. Ta elas 30. märts 1905 - 10. juuli 1992 ja hukkas vähemalt 400 inimest, neist umbes 200 sõjakuritegude eest surmamõistetut pärast teist maailmasõda Saksamaal ja Austrias.

Pierrepoint rõhutas pidevalt, et teistelt elu võtmises ei ole midagi uhket ja jälestas avalikku tähelepanu ning pidas pubi "Help the Poor Struggler" ("Aita vaest kannatajat"). Samanimeline söögijoogikoht oli ka etendusepaigas.

"Poomine peab veres olema," selgitas ta. Rekord oli 17 poodut päevas, mille peale ta ütles: "Käsi jäi täitsa kangeks!"

Väidetavalt sai just temast, Inglismaa tuntuimast võllamehest, surmanuhtluse vastane.

Mõtlemisainet küll ja veel. Huvitav, kas need eilsed noored naised, kes naerust kiljusid, endale ka kavalehe ostsid ning üldse teavad, MIDA nad vaatasid.

Kahtlen.

Thursday, June 7, 2018

Viimane võllamees

No peab ju suve-etendustel käima. Ma lähen muidu väga pika hambaga, kui peab ise piletid ostma, kui keegi ei kutsu, aga seekord oli nii, et teeme kaks ühes. Et kui oleme juba sealkandis, siis vaatame etendust ja külastame sõbrakest, piletid olid juba väga ammu olemas. Aga võta näpust, tutkit brat, sõbrake ise proovidega päälinnas hõivatud. Jäi siis paljalt etendus.

Mul on veel siiani ihus see viieteistkümne aasta tagune külmetamine Põltsamaa roosiaia kontserdil. Ega me päris õue enam lähegi, küüni küll, kus katus peakohal ja seinad ümber. Aga ikka pika hambaga, sest kolepalju rahvast on. Mulle meeldivad väikesed saalid. No igatahes saime uue koha punkti ja tuttavate inimeste nägemise punkti.

Etendusel oli alguses mul ikka kole igav. Ainult muusika puhul elavnesin. ja mind häirivad kohutavalt need, kes minu jaoks vale koha peal naeravad. Täna tegid seda noored naised täiesti hüsteeriliselt kuuldes sõna "munn". Neid munne oli ikka päris mitu. Nii mitu, et pani mind käsi laiutama ja poolvaljult küsima: "Ei ole tõesti enne kuulnud-näinud või?"

Peale vaheaega ja pissimist ja tuttavate kallistamist läks paremaks. Muide, lugu ise oligi hea ja eesti näitlejad on mulle alati meeldinud ja meil sai armsa mehega omavahel privaatnalja ka. Naersime vaikselt, aga palju. Nalja ümber jutustada ei viitsi.

Arvan, et tänasega on meil linnuke kirjas ja palun rohkem mitte häirida selle suveteatrihüsteeriaga, onju. Veel ühe teeme siiski läbi, aga sinna ei saa mitte minemata jätta, sest "kutsutu on". Nii ütles arst lohutavalt, kui Anna Lappalainen hullaris sünnipäevapidu pidas ja küsis, kas Ivan Julm on juba kohal. See oli filmis "Prinsessa".

Mu lemmik.

Tuesday, June 5, 2018

Lahe

Mul on akende taga tuul, vahepeal oli isegi natuke vihma. Mul on lugemiseks ajakiri Hingele Pai. Mul on võis praetud kaerahelbed Eve toodud punasesõstratarretisega ja puuviljatee.

Mul on lugejaid Kanadast ja Šveitsist - need on uued kohad.

Mul on puhastatud umbes pool tiigist. Eile õhtul, kui ma end väga täissöönuna tundsin, tegime kolmveerand tundi rasket tööd. Mina tõstsin mulda ja pori, hundinuiade võrseid ja juuri, varsakapju ning osjasid labidaga ämbrisse, mu armas mees vinnas ämbrid kärusse ja sõidutas kogu kupatuse pajude alla. Seda pajudealust võib vist lõpmatuseni täita.

Seljakaitse olin pannud, aga randmekaitsmeid mitte. Kätest oli kahju. Proovisin koormuse suunata põhiliselt kõhurasvale. Lõpetasime enne, kui oleks väga haiget saanud.

Mul on praegu suht lahe olla. Just selle eilse pärast. Et nagu väljateenitud puhkus. Loen, kuidas inimesed vinguvad ilma ja muude asjade üle. Andke aga minna.

Tahaks veel vihma vaadata.

Monday, June 4, 2018

Mõni asi torkab silma


nii hea luuletaja
ja nii viletsad hambad
kui ta trammis oma luulet luges
oli siis neljakümne viie aastane
nüüd ammu sealpool

no nii head luuletused
ja nii viletsad hambad

22-00-1-06-2018


Sunday, June 3, 2018

Avastus

2. juuni on läbi, peaksite pruunid küll olema. Igatahes Jana oli peaaegu söestunud. Küsisin, et kas solaariumipruun, aga selgus, et koduaia oma ja ainult kahe päevaga. Ta on ka väga tumedavereline, päike jääb iseenesest külge.

Siin ei ole, pangaautomaati, 
on vaid naati, palju naati. 
Pole noori, pole ühtki poodi. 
Miski pole, linna moodi 

Kes meist ei teaks Curly Stringsi seda laulu Kristiina Ehini sõnadele. Ühe salmikese kopisin, sest... Praegu ma loen Doris Kareva koostatud luuleraamatut "Eesti tunne" ja leidsin järgmise luuletuse:

ENDISES SOVHOOSIASULAS

Andres Ehin

Hallist tolmust tõusevad
igavad ja hallid majad
varsti katab karuputk 
kährikute jooksurajad

maja klaasideta aknaid 
lõgistamas tühertuul
lagunevast silotornist 
välja kasvamas on puud

kasvuhoone mullast kerkib
naadi kõrval teine naat
väga kaugel on siit linn ja
sularahaautomaat

Selle pidin nüüd küll käsitsi sisse toksima, aga märkate sarnasust? Väga hea luuletus ja ma ei usu, et poetess on isa pealt maha kirjutanud. Lähedaste inimeste mõtted hõljuvad ju koduõhus ning kanduvad lihtsalt ühelt teisele üle.

Appi, kui emotsionaalsed päevad on olnud! Saaks nüüd rahuneda ja magama jääda. Head ööd!

Friday, June 1, 2018

Meestejutt 2

Kaks meest on mu palvetes pidevalt. Muru niites ja peenraid kitkudes on aega palvetada maa ja ilm, ainult käsi ei saa palveks kokku panna, sest käed on tööd täis. Käed täis tööd, mõtted täis palveid.

Ühe eest palvetan, et ta saaks endale pähe selle teksti, mis talle peab pähe jääma. Ja, ära sa ütle, olevatki juba paremini külge hakanud. Mina ei suudaks küll midagi pähe õppida, aga noh mul pole tarviski, jumal tänatud.

Teine on haiglavoodis. Palvetan, et tal võimalikult hästi läheks. Siiani pole läinud. Plaanilist operatsiooni lükati muudkui aga edasi ja edasi, sest kogu aeg on keegi kellegi tuttav, kelle eest kostetakse ja keda vahele võetakse. Kui sa oled lihtsalt üks mees, siis võid jõuda opilauale liiga hilja. See tegi küll meele kurvaks.

Inimene on tükk aega lootnud ja nüüd selgub, et polegi võimalik. Kui see "pole võimalik" tulenes ootamisest, siis on küll asi kurjast. Aga ma ei tea täpselt.

Tõusen nüüd selga puhkamast, võtan taas muruniitja, sõidan meelespeade keskele teeraja, samal ajal mehi palves hoides.

Olge teiegi hoitud. Hoidke ja teid hoitakse!