Tuesday, May 22, 2018

Väsimusest ja muust

Magasin just magusat vihmaund, kuigi vihma ennast pole veel. Enne seda aiatöötasin. Nii palju, kui jõudsin. Jõudsin tunnikest paar, aga hea seegi. Sel kevadel seljavalu aegu tundsin esmakordselt, et oleks ikka päris perse majas küll, kui ma enam ei saakski midagi teha. Ok, ma jõuan vähe ja valus on, aga see, kui üldse ei saa, on hoopis midagi muud.

Kummaline. Inimesed töötavad ja reisivad. Mina olen voodis. Inimesed reisivad Hiinas, Jaapanis ja Austraalias. Minu maksimum on 100 km sõita ja seda ka mitte alati. Jumal tänatud, et nooruses sai maailma näha: algul vennalikes liiduvabariikides ja hiljem ka juba mujal. Ikka päris palju. Ka siis oli see minu jaoks paras katsumus, aga noor tugev organism elas üle.

Üks, mis imestama paneb, on inimeste rahaline võimekus. Mul see puudub. Reisimise mõttes. Teine imestamapanev fakt on füüsiline võimekus. Kolmas see, kui reisimist puhkuseks nimetatakse. Kus ta siis puhkus on?

Oh jumal küll. Vahepeal kustutasin feissbukist jälle ühe Kings Jerry sõbrakutse. Pidevalt saan ma neid. Näe, mul pole tarvis reisidagi. Maailm trügib ise mu juurde. :)

Aga jamaks läheb siis, kui inimesed tahavad hakata mulle oma reisimisest rääkima. Seda ma ei talu. Loen küll feissbukis mõne kirjaniku sutsakaid, hiljuti Veronika Kivisilla omi. Need on väga head. Fääri saartelt. Ta kirjutabki hästi. Ja Õnnepalu muidugi. Seda küll on meeldiv tajuda, kuidas üks või teine koht kirjanikku inspireerib. Aga tavainimese fotosessioonid on reeglina talumatud.

Hiljuti kutsus üks mind: "Tule mulle külla, mul on nii palju näidata!" "Ei ma ei viitsi küll midagi vaadata," vastasin. Ei solvunudki inimene, naeris vaid.

Homme on mu lapse sünnipäev. Tema asub Austraalias.

No comments:

Post a Comment