Friday, May 25, 2018

Täna nägin ma Eestimaad

Jõgeval oli jalgrattaralli. Mögafonist karjuti sulaselges eesti keeles. Ühtki nahhuid ega bljäädi ei kuulnud kusagil. On ikka teistmoodi küll, kui kõik emakeeles kõnelevad. Värskendav.

Surnuaial oli õnnis nagu alati. Päike paistis lagipähe ja kuna mul olid mullased kindad käes, palusin oma kallist meest, et ta mulle salli pähe seoks. Mürkrohelise ja imeõhukese. Kukla tagant läbi ja siis otsaette sõlme.

Mees vaatas mind ja ütles tunnustavalt: "Vaata, mida üks rätik teha võib!"

Mees ja naine läksid mööda ja soovisid jõudu tööle. Kui nad ära minnes jälle mööda läksid, küsisin: "Nii ruttu saite valmis?" Kange tahtmine oli inimestega rääkida.

Kui ma kastani alla pissile läksin, siis talle ei meeldinud see, tõmbas mu salli peast, aga siis polnud enam vaja kah. Tegelikult on surnuaias puutsee ka, aga ma ei saa seal kunagi augule pihta. Seepärast kastan.

Leidsin värske haua. Minu vanune mees, surnud veebruaris. Ma õppisin ta naisega kunagi koos organistiks. Minust ei saanud, aga Anust vist küll. Pole enam kohtunud. Igavene valgus, Kalle!

Murdsin lilla sireliõie. Tavaliselt ma nii ei tee, aga selle panen raamatu vahele, mille Betti Alveri muuseumist sain. "Eesti tunne" (Doris Kareva koostatud).

Alles tagasi sõites panin Peipsit tähele. Kirgassinine oli ja heleda triibuga. Muidugi ostsin suitsulatikat ja hapukurki.


No comments:

Post a Comment