Wednesday, May 30, 2018

Meestejuttu

Kõigepealt Austin Miller, üks neist, Florida folklaulja. Andis meil siin Saka rahvamajas kontserdi niisama muidu eest. Eile. Tunnistan, et mul oli natuke igav. Kaverite ajal elavnesin õigepisut. Aga kui üks täna feissbukis kirjutas, et väga hea oli, siis muutsin kohe arvamust. Kameeleon. Kuulasin tuubist üht lugu. Ühekaupa ongi hea.

Teine mees sündis täna hommikul 37 aastat tagasi - mu ainus poeg. Sündis kaks nädalat varem, ei teinud mulle suurt valu ega vaeva. Tol ajal oli me esimene küsimus, kui laps väljas: "Kas rebendeid on?" Kartsime õmblemist. Ei olnud mingeid rebendeid, aga hiljem sain rinnapõletiku. Ikka nii hullusti, et oli täisnarkoosis op.

Mäletan ainult suurt väsimust, kuna eelmisest sünnitusest oli möödas vaid aasta ja neli kuud. Olin unistanud näha sünnitamist. Surma nägemise kogemuse sain juba kümneselt. Istusime emaga vanaema juures, kui ta vaikselt ja rahulikult läks.

Nüüd oli võimalus vaadata, kuidas kõrval üks naine enne mind sünnitab, kuid ma pöörasin pea ära. Enam polnud see oluline. Tundus isegi ebaviisakas nii intiimset toimingut pealt vaadata.

Leban veel pisut nurgavoodis, et mõelda elu ja asjade üle enne kui muruniitmise ja peenarde kitkumise juurde lähen.

No comments:

Post a Comment