Friday, May 18, 2018

Koeralugu

Oo jaa! Sain eelmise koera 49-sünnipäevaks. Tegelesin temaga suht palju. No ikka kangekaelne krants, pool kaukaaslast ja pool mingit muud lambakoera. Aga minu jõud käis üle. Mäletan, et rihmas jalutamisega oli alguses tegu. Vahepeal sai külge lolli kombe möödasõitvaid autosid haukuda.

Ma pole tegelt mingi koerakoolitaja ega hammusta oma koera ninast, kui see sõna ei kuula. Armin Karu tegevat nii. Ise väitis. I saw it on TV, so it must be true. 

Ja tõtt öelda olen koerataltsutamise üldse armsa mehe kaela jätnud. Aga see on puhass terviss, see koeraga võidujooks. Suvi pole üldse meie koera aastaaeg. Tal on palav ja lumes möllata ju ei saa. Õnneks on tiigis veel vett, seal ta sumab.

Mida ma öelda tahan, on see, et 60 pole 49 ja noor suur tugev koer on võimas loom. Natuke liiga võimas minu jaoks. Täna käisin täntarasse. See polnud otseselt koera süü, mu jalg vääratas kividel. Koer tuli kohe appi mind üles aitama. Nüüd on retuusid katki ja põlv valutab.

Issand jumal! Ta on ju veel tükk aega noor koer ja meie vanad inimesed! :) Aga ilma koerata üldse ei saa. Temaga on väga turvaline. Nokk kinni, saba lahti.

Enne, kui te soovitama hakkate... Ma ei saa võtta täiskasvanud koera, sest ma kardan. Ma pean koera ise titest üles kasvatama. Palju jama, palju pahandust, aga hiljem palju ilusaid mälestusi ka.

No comments:

Post a Comment