Friday, May 18, 2018

Kartaago väljakaevamised

Inimesed ja nende mõtted ning väärtushinnangud muutuvad ajas ikka täiega. Kus on nüüd alles avastus!

Mitmendat päeva möllan oma kiviktaimlaga, mida mu armas mees nimetab Kartaago väljakaevamisteks.

Et teaksite, siis 1978 lammutas isa mu lapsepõlvemaja, sest uus oli valmis. Ema tegi vundamendile kiviktaimla ja korsnajalga istutai kuusk, mis 30 aastaga kasvas hiiglasuureks ja neelas kiviktaimla oma okstega ära. Kole maja lähedal ka, tuulega oli alati mul hirm, et kukub akendesse.

Ja siis millalgi murdusid ta mõlemad ladvad, jäi teine õige tömbiks ja mu pojake saagis puu maha. Ma ei julend vaadatagi mitte.

Siis ma sain asuda kiviktaimlat taastama, see oli mu kinnisidee. Samasugune nagu lapsepõlves - kivirikud, kevadikud, padjandfloksid... Ostsin iga kevadel taimi juurde, ootasin, mil ometi need suureks kasvavad...

Ja nüüd kümne aasta pärast on mul hoopis teine soov. Ma tahan näha oma lapsepõlvemaja. Selles mõttes, et kisun üles kõik rohtunud ja sammaldunud mitmemeetrise läbimõõduga padjandid. Kärutäite kaupa vean seda kraami vanadesse liivavõtmisaukudesse, mis kord juba täidetud, aga uuesti sisse vajunud.

Mul on välja kaevatud lapsepõlve trepiaste. Käin sellel seismas. Mademel küll istuda ei saa, sest sellesse tagusin kunagi kangiga augu ja istutasin kuldse piimalille. Täna leidsin kraanikausi väljavoolutoru.

Jumalast põnev.

No comments:

Post a Comment